Joosep Heinla: Tartu, kaua kadunud kodupaik, et sa kadunuks uuesti ei jääks

Joosep Heinla Foto: Erakogu

Kui end mõne aasta eest ühtäkki Tartu ilusate, justkui Vahemere maade hõngu kandvate tänavate vahel esimest korda ekslemas leidsin, olles just otsustanud usaldada oma haridusteekonna Tartu ülikoolile, poleks ma osanud ette kujutadagi, kui sügavalt ma seda linna armastama hakkan.

Ja kui tuli hetk, kus hakkasin mõtlema sellest sügavamalt, märkasin ühelt poolt, kui lihtne on mul leida põhjusi, miks Tartu mulle meeldib. Samuti koitis ka maa peale toov asjaolu, et on äärmiselt lihtne kõik need põhjused kuhugi tagaplaanile asetada ning sedamoodi ajapikku oma linn kaotada.

Iga linna puhul peitub esmapilgul tajutav ilu, ja seetõttu esmase läheduse tekkimine, tema «ehitusklotsides» – kõiges selles, millest ta vormitud on. Tartu lausa pakatab eri arhitektuuristiilide sulandumise näidetest: raekoda, Raekoja plats ja nendest laialivalguv vanalinna tänavate labürint sulandub toredasti nüüdisaja maailma moodsamate ehitistega. Kolossaalne Eesti Rahva Muuseum oleks justkui ime kombel kasvanud koos teda ümbritseva kireva loodusega. Tagasihoidlik puitmajadest kirju Karlova suudab teatava kontrastiga ennast Tartusse mugavalt ära paigutada. Siinkohal ongi tähtis igal tartlasel jälgida, et me üheskoos ei laseks neil erinevatel, üle terve linna asuvatel maailmadel kaduda ja asenduda kõrgete tornide ja betoonmammutitega.