Juhtkiri: Tarkust! Meile kõigile

Õppeaasta avaaktus.  Foto: Arvo Meeks

Kas koolirõõmu suurust saab mõõta kooli suuruse järgi? On see linnakoolis suurem kui Unipiha koolis, kus tänavu on vaid üksteist õpilast, aga mida Kambja vald siiski sulgema pole tõtanud? Sellest koolist saab lugeda tänases lehes. On see rõõm teistsugune siis, kui ruumipuudusel ja lastekülluses tuleb õppida kahes vahetuses või improviseeritud klassiruumis? Tartu Postimees kirjutas sel nädalal ka sellest, kuidas mõnes Tartu koolis ja ka linnalähedastes koolides on lihtsalt kitsas.

Tarkusepäev on meie traditsioonis nii juurdunud, et isegi kui enesel on plaanis sel koolitalvel piirduda elukooliga, rändavad mõtted ikka kooliteed. Aga küllap on oma perest keegi kooli saata, vahest esimest kordagi. Või naabriperest. Ja siis rändavad mõtted ka sellele, kui pikk peaks olema koolitee ja kas mõne väikese maakooli lõpp on õiglane, vältimatu, põhjendatud. Elasime kõik kaasa Metsküla kooliperele, aga kas saame öelda, et vallavõim oli ülekohtune?

Muidugi on iga väike kool kulla hinnaga. Aga kui kulda pole ja vallaeelarves on auk, saabub ikkagi otsustamise koht. Eks koolide sulgemise põhjus on inimesed, kes selle poolt on jalgadega hääletanud.