Reedene rõõm ⟩ Kellassepp lahendas raekoja kella müsteeriumi

Tartu raekoja kella restaureerimise käigus leidis Toivo Lõhmus kella haamrilt graveeringu 1804, mis lõpetas vaidluse kella valmimise daatumi üle. Foto: Signe Oidekivi

Tartu raekoja pööningul ligi sada aastat tolmu kogunud suur, aga omal ajal valetanud kell, on suve algusest saati olnud remondis ja restaureerimisel. Seda tööd teeb Viljandi külje all talus elav sideinsener ja kellassepp Toivo Lõhmus (70), kelle kodus on kõik toad tiksumist täis.

Toivo Lõhmus, kuidas te kellade juurde jõudsite?

Tehnika ja mehaanika vastu on huvi juba päris väiksest peale. Käisin Villevere kolhoosi põhikoolis ning pärast selle lõpetamist läksin Tallinna polütehnikumi õppima telekomi alale. Parandasin seal vanu telefone ja sidevahendeid ning sain asja selgeks. Suurema osa elust teenisin leiba telekommunikatsiooni insenerina telefoni- ja sidefirmades.

Üks telefonisüsteemide töötaja oli vana lauatelefoni ketta keeramisest tüdinenud ja palus mul nuppudega telefoni paigaldada. Sain talt tehtud töö eest vastu vana kella, mis ei töötanud. Kiskusin selle juppideks ja vaatasin, mis seal sees siis on, ja tegelikult on väga paljud kellamehhanismid ja tööpõhimõte vanade telefonidega teatud mõttes sarnased.

Tegin kella korda, kuidagi kohe meeldis see lõpptulemus ja töökäik. Ostsin siis järgmise katkise kella ja hakkasin nuputama, kuidas see nüüd korda teha. No ja nii on hakanud üle Eesti kellad siia kuidagi kokku jooksma ja ka enda kogu järjest kasvama.

Koolid ja kellad, kes neid jõuaks lahuta?

Minu laualegi on sattunud neid mehaanilisi kellasid, mis õigel ajal plärisema hakkavad ja tunni lõpetavad või alustavad. Enamasti olid nõukogude kellad selle koha pealt üsna vaimuvaesed, need tegid enamasti ühte ja sama koledat häält, mingist kunstist küll juttu ei olnud.

Aga minul põhikoolis oli veel selline huvitav lugu, et üle maja toimivat kellasüsteemi polnudki. Õppejuht vaatas käekella pealt, et nüüd on aeg tund lõpetada, ja andis siis kahele virgale töötajale korralduse kellukesega mööda maja ringi joosta.

Suve algusest on teil käsil Tartu raekoja 19. sajandi algusest pärit kella restaureerimine. Kuidas töö kulgeb?

Ajakirjanikud pole vist harjunud kuulma sellist vastust, aga ma olen graafikust ees! Kenasti läheb, meile kõigile üllatuseks on vaid üks jaotur puudu ning asenduse valmistamine ei tohiks kuigi keeruline olla. Tööd oli ja on muidugi palju, eriti roostes ja aastakümneid mustust kogunud metalli puhastamisega. Muidu peab ütlema, et väga kvaliteetne sepatöö, jupid on ajale hästi vastu pidanud.

Restaureerides pean alati midagi juurde õppima, vaatama internetist videoid ja kolama foorumites.

Kui veel suve alguses levis mitmes allikas spekulatsioone kella valmimise aja kohta, siis töö käigus leidsin haamrilt suure graveeringu 1804. aastaga, mis selle müsteeriumi lahendas.

Miks see kell paljusid õppejõude ja linnaametnikke närvi ajas oma pidevalt vale aja näitamisega, ma veel päris täpselt ei tea, kuid eks selgub. Selle pärast kell ju uuema vastu välja vahetatigi.

Milline kell on teie kollektsioonis kõige uhkem?

Kokku on mul üle 300 kella ja palju muud nodi, nagu raadiod, telefonid, arvutid, televiisorid. Aga kõige hingelähedasemad on muidugi kellad, eriti väga vanad kellad, mis on nagu kunstiteosed ning detailideni lihvitud.

Kõige uhkem olen 1736. aastal valminud kappkella üle, mis teenis ühte Rootsi perekonda, pühendus on sisse kirjutatud. Ostsin selle katkisena ja tegin korda. Selle kella eripära on, et sel ei ole minutiseierit, aga tollel ajal ei olnud väga tähtis ka, kas kell on nüüd viis minutit siia- või sinnapoole. Igal pool on uhked graveeringud, pisikesed detailid, millega on palju vaeva nähtud. Kell ei olnud pelgalt kell, vaid sisustuselement, uhkuseasi, kunstiteos.

Kas kellade ja muu tehnika taastamine rutiinseks ei muutu?

Ei ole võimalik. Kelladel on nii palju erinevaid mehhanisme, mida minagi kõiki ei tunne ega tea. Restaureerides pean alati midagi juurde õppima, vaatama internetist videoid ja kolama foorumites. Samuti on kellasid, mis panevad täitsa pea ringi käima oma imetillukeste mehhanismidega ja tuhandete liikuvate osadega. Mina sellistega kokku ei puutu, olen vanem mees ja põllutööd teinud kätega, ma eelistan toimetada selliste juppidega, mis näpu vahelt ära ei kao. Uure ja käekelli ma üldiselt ei paranda.

Teil on ilus kodu ja tohutult palju tehnikat, mille olete ilmselt ise ära remontinud. Kuidas te jõuate?

Muud moodi ei kujuta ettegi, see töö on lihtsalt puhas rõõm. Näha katkist asja peale pikka aega nuputamist taas töötamas on insenerile kõige parem preemia, ja katkised kellad otsa ei saa.

Teil tiksub igas toas mõni kell, kas see und ei häiri?

Olen vahepeal kodust eemal olnud ja mõelnud, et kuidagi imelik on magada, midagi on puudu. Vahel on lausa nii, et isegi kui kodus kümned kellad tiksuvad, siis tunned, et midagi on puudu – järelikult on mõni kell seisma jäänud või peab uuesti üles keerama.

Mis on teie reedene rõõm?

Praegu on minu reedene rõõm täpselt sama nagu esmaspäevane või pühapäevane rõõm. Et saab üles tõusta, tegeleda sellega, mis meeldib, ja nautida seda, mis on. Mis vahet seal on, mis päev parasjagu on?

Kui ma veel Ericssonis töötasin, siis oli minu reedene rõõm see, et sain kodukontoris töötada. Ülemus muidugi tahtis üks hetk selle lõbu mulle ära keelata, sest ma olevat reedel veelgi rohkem tööd teinud kui muidu.