Siiri Laidla: kultuuritarbijad – kes nad on?

Siiri Laidla Foto: Pärnu Postimees

Ampsan selle teemaga ilmselt liiga suure suutäie. Tuleks ju vaatluse alla võtta kogu inimkond, kes aina tarbib. Sealhulgas ka kultuuri. Tuleks ka terminid paika panna. Kas kultuur laiemas või kitsamas mõttes? Kas kaunid kunstid või inimkäitumise eripärad eri maades, eri ajastutes?

Piirdun kultuurilõiguga, mis kätkeb kauneid kunste. Need on midagi üllast ja erilist, vähemasti minu jaoks. Midagi sellist, mida justkui möödaminnes võtta ega osta ei tohiks. Midagi, mille mõistmiseks peaks olema vastav haridus või vähemasti haritus. Mille loomine eeldab oskusi (kirjaoskust, muusikainstrumendi valdamist, heliloojale tuleb kasuks ka nootide kirjapaneku oskus, kunstnikule perspektiiviõpetuse ja värviteooria tundmine). Selle kultuuriosa haldamiseks on koolid, ministeeriumid, kõrgharidusasutused, kõikvõimalikud liidud ja seltsingud.

Samas, kogu pärimuskultuur on arenenud n-ö põllu peal, polnud seal mingit haridust segamas. Laululood ja regivärsid tulid otsekui ise inimese juurde. Koopamaalingumeistreid ei hinnanud ükski komisjon. Seega räägin iseendale vastu, kui üritan kauneid kunste raamidesse suruda. Või – mitte mina, vaid need, kes otsustavad, mis kvalifitseerub kunstiks ja mis mitte. Mis väärib rahalist tasu, auhindu ja tunnustust. Juhan Liivi luule või näiteks Vincent van Goghi maalid seda ei väärinud. Ent praegu ei kujuta me kultuuri nendeta ettegi.