Ülo Veldre: otsus tehtud – aeg hakata ümber otsustama!

Ülo Veldre Foto: Margus Ansu

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Riho Raave arutles 15. märtsi Tartu Postimehes koolivõrgureformi üle: «Otsus on tehtud – mis saab edasi?» Nõus, muudatused tuleb lähtepunktist edasi viia, kuigi praeguseks on juba ilmne, et lähtepunkt ei olnud realistlik ja linnavalitsuse haridusosakond ise ei pea sellest kinni.

Samas lehenumbris Raave arvamusloo kõrval oli uudis gümnaasiumidesse astumise kohta, kust selgub, et tänavu lubatakse vastu võtta kuni 1036 gümnasisti, kuigi vastuvõetud koolivõrgu reformimise otsuses oli arvestatud ainult 780ga.

Ette rutates võibki tõdeda: koolivõrgu ümberkorraldamise otsuses on põhikoolide kasvuprognoos üle paisutatud, gümnaasiumide puhul oli aga arvestatud tunduvalt vähemate õpilaste ja arvestuslike klassiruumidega, kui tegelikult vastuvõetavatele õpilastele tarvis läheks. Ja nii on olnud juba aastaid.

Tänamatu töö

Harva, kui ilmaennustajad saavad kiita, rohkem ikka laita. Vahel on nad laituse ka ära teeninud, aga et kevadele järgneb suvi ja sügisele talv, sellega peaks mõtlemisvõimeline inimene oskama arvestada ka siis, kui ilmatargad seda meelde ei tuleta.

Koolivõrgu ümberkorraldamise otsuses on mööda pandud nii prognoosiga kui ka jäetud arvestamata aastaaegade vaheldumine.

Tartus sündinud laste arvu kajastavast graafikust (vt graafik) võib aimata, milliste «aastaaegadega» on üks või teine linnavalitsus pidanud võitlema. Kui koolivõrk kannatas välja isegi 1989. aasta ja 1990ndate «maa tuleb täita lastega» hiigelaastakäigud, siis nüüd ees seisvad probleemid on paljuski tingitud eri tasandil tehtud otsustest.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kehtestati klassi täitumuse ülemiseks piirnormiks põhikoolis 24 õpilast senise 36 asemel, mis kergitas põhikooli arvestuslike klassikomplektide vajadust 1,5 korda.

12-aastase koolitsükli puhul oleksid kasvav vajadus põhikooli- ning kahanev vajadus gümnaasiumiklasside järele teineteist kompenseerinud.

Koolivõrgu reformikavast tulenevalt peab aga rääkima üheksa-aastasest põhikoolist ning kolmeaastasest gümnaasiumist, mis on lahutatud erinevatesse koolihoonetesse ega tasakaalusta enam teineteist koolisiseselt. Ehk peaks kasvufaasis esialgu laiendama põhikoolide ja seejärel gümnaasiumide arvestuslike klasside hulka.

Kuna eelmisel langusajal mitte ainult ei vähendatud klassikomplektide arvu, vaid suleti terveid koole ja koolihooneid, siis nüüd räägitakse esmajoones uute põhikoolide (ja koolimajade) ehitamise vajadusest. Üheksa aastat hiljem jõuaks järg paratamatult ka gümnaasiumideni.

Arvestades möödunud aastal alanud sündimuse vähenemist, võiks aga aasta-paari täpsusega ennustada, millal need võimalikud rajatavad koolid taas ülearuseks osutuvad.

Selliste kõikumistega Reformierakond Tartu koolivõrgu ümberkorraldamisel ei arvestanud, mis paneb nad jätkuvalt kangelaslikult võitlema aastaaegade vaheldumisega.

Ülepaisutatud põhikool

Esimesse klassi minevate laste arvu prognoositakse rahvastikuregistris 30. septembri seisuga koolikohustuse eas olevate laste arvu järgi.

Kuna (põhi)koolikoht tuleb tagada igale lapsele, on ametnikud sellest ka lähtunud ja koolivõrgu muutmise arvutused on koostatud maksimaalsest arvust lähtudes nii möödunud aastatel kui ka tulevikuprognoosis. Milles ka «viga» ei peituks, tegelikkus näeb välja natuke teistsugune (vt tabel).

Tabelis esitatud veerud «Õppeaasta» ja «1. klass» (1. klassi minevate laste arv) pärinevad Tartu volikogule esitatud eelnõust. Veerud koolikohustuse kohta ehk «Koolikohustuslikke», «Laste kadu» ja «Kadu protsentides» on allakirjutanu lisatud. Sõltumata sellest, mispärast rahvastikuregistris koolikohustuse eas olevatest lastest pea iga viies ei jõua munitsipaalkooli esimesse klassi, on ilmne, et põhikooliõpilaste arvu prognoosimisel lähtuti just koolikohustuse eas laste, mitte tegelikult esimesse klassi astunud laste arvust.

Seega pelgalt möödunud viie aasta põhjal on põhikoolikohtade vajadust 788 võrra üle hinnatud.
Samuti jätkates suureneb see «viga» põhikooli 9. klassi lõikes veelgi ning prognoosi ja tegeliku vajaduse vahe võib küündida kaugelt üle tuhande koha.

Juba praegu on põhikoolis 958 täitmata kohta. Osaliselt on tegu põhikoolist väljalangenutega, osaliselt aastaid tegemata korraldusliku tööga, st uued klassikomplektid on juba avatud pooltühjana.

Nii ehk teisiti, koolivõrgu reformikavas aastaks 2020 prognoositud lisavajadus 4381 koolikoha ehk 180 klassikomplekti on pehmelt öeldes üle paisutatud ja paar «uut kooli» võib ehitamata jätta.

Segadused gümnaasiumiga

Jääb arusaamatuks, milliste arvude põhjal oli/on tuletatud Tartu munitsipaalgümnaasiumides õppivate gümnasistide koguarv, aga nagu sel, nii ka paaril eelneval aastal on Tartus gümnaasiumi võetud rohkem õpilasi, kui nägi ette koolivõrgu ümberkorraldamise kava.

Erinevused on märkimisväärsed. Kava järgi on käesolevaks aastaks planeeritud vastu võtta 780 õpilast (22 arvestuslikku klassikomplekti), kuid tegelikult lubatud kuni 1036 gümnasisti vastuvõtmine eeldab 29 klassikomplekti moodustamist.

Gümnaasiumina jätkama määratud koolid on kavandatud töötama valdavalt võimalikult suure koormusega. Hugo Treffneri (5 paralleelklassi), Jaan Poska (4–5) ja Miina Härma (3) gümnaasiumihoonesse lihtsalt ei mahu rohkem arvestuslikke klassikomplekte. Annelinna gümnaasiumis oleks ehk ruumi, aga õppekeele tõttu ei saa sellega arvestada.

Niisiis peaks uute gümnaasiumiklasside vajaduse katma Kivilinna ning tulevane Tamme gümnaasium, mille koolihooned mahutavad rohkem kui neisse planeeritud viis paralleeli. Iseasi, kas sellestki piisab gümnaasiumikohtade kumuleeruva vajaduse katmiseks.

Samas, kui põhikoolis õppijate ja sellest tulenevalt ka põhikoolilõpetajate ja gümnaasiumi astujate arv on üle hinnatud, siis suletud gümnaasiumide taasavamise vajadust tõenäoliselt ei teki.

Seda enam, et gümnaasiumikohtade arvu saab reguleerida administratiivsete otsustega.
Nii on viimastel aastatel gümnasistide arvu suurendamiseks latt varasemast madalamale seatud, mis varem või hiljem viib ka lõpetajate taseme alla. Ja vastupidi koolireformi mõttele kulutatakse rohkem raha suurema koguse lahjema supi keetmiseks.

Kogu Tartu koolivõrgureformi läbimõeldus ja põhjendatus meenutab vägisi «Nukitsamehest» tuntud arutlust: «Kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on ju kõik üle!»

Ametnikud «peavad» lähtuma rahvastikuregistri ebaõigetest andmetest, kuid poliitikutele nukitsamehelik loogika au ei tee.

Koolivõrgu korrastamist tuli alustada, sest see on eelduseks koolireformi elluviimisele, õpikeskkonna parandamisele ning õpetajate palga tõstmisele, millest omakorda sõltub kogu koolihariduse kvaliteedi parandamine.

Kuni aga kogu aur kulub koolide sulgemisele ja avamisele, koolihoonete likvideerimisele ning hankimisele – Reformierakonna «järel mööda rahapaja rada» jooksmisele –, pole lootustki olukorda sisuliselt muuta.