GALERII ⟩ Rektor Toomas Asser: tunnen aukartust usalduse ees, kuid mitte kartust vastutuse ees
Rektor professor Toomas Asser peatus oma inauguratsioonikõnes Tartu ülikooli ja tema liikmete ühiselt jagatud põhiväärtustel, need on akadeemiline vabadus ja autonoomia, teaduspõhisus, avatus, koostöö, inimkesksus, individuaalne areng ja vastutus.
Avaldame Tartu ülikooli rektori Toomas Asseri kõne täismahus:
«Austatud Eesti Vabariigi president, austatud ministrid, head akadeemilise pere liikmed!
Nagu sõnastas me keelevõlur Artur Alliksaar: «Suurus algab juurte juurest,» ütles ta. «Meie suuruse juured on Tartu ülikooli põhiväärtused. Rõhutasin seda rektori valimistel kui kogu minu senise ja edasise tegevuse alust. Meenutasime seda ka ülikooli tervituskõnes Rootsi kuningale. Soovin, et need põhimõtted kõlaksid täna veel kord siin saalis.
Tartu ülikooli ja tema liikmete tegevus tugineb ühiselt jagatud põhiväärtustele: akadeemilisele vabadusele ja autonoomiale, teaduspõhisusele, avatusele, koostööle, inimkesksusele, individuaalsele arengule ja viimseks – vastutusele.
See on täna siin juba kõlanud, aga selle võib uuesti alla kriipsutada. Kahe nädala eest sai selle loetelu iga sõna taas kaaluka tähenduse. Luban rektorina kaitsta ülikooli põhiväärtuseid murdumatult, nagu toetan ja kaitsen ka kõiki akadeemilise pere liikmeid, kes neid väärtuseid jagavad.
Maailm muutub, peabki muutuma
Muutub ka inimkonna enesetunnetus, eriti arvestades, et tulevikuühiskond on kõige muu kõrval ka andmeühiskond. Selline ühiskond toimib hästi siis, kui meil on ühised eetilised kokkulepped ja kindlus, et andmetega, eriti inimese privaatsuse küsimuses, käiakse vastutustundlikult ümber. Ülikool on nende muutuste keskmes. Ka oma üliõpilasi valmistame ette nende tulevikuks, mitte meie minevikuks.
/nginx/o/2023/08/25/15548390t1hba0b.jpg)
Tänan kogu ülikooliperet, kellelt olen saanud tugeva toetuse rektori teiseks ametiajaks. Võtan seda kui kinnitust, et tegutseme ühises väärtusruumis ja oleme rahvusülikooli pika vaatega liikumissuuna valikul ühel meelel. Tunnen aukartust teie usalduse ees, kuid mitte kartust vastutuse ees, sest eesootav on suhteliselt hästi diagnoositud.
Peatun pikemalt sellel, mida ikkagi tähendab rahvusülikooli staatus, mida peatselt 400-aastaseks saama valmistuv Tartu ülikool autundega kannab. Pole midagi tähtsamat maailma ainukese eestikeelse universitas’e hoidmisest, kuid kasutan siinkohal hea kolleegi Erki Tammiksaare mõtet, et rahvusülikooli tiitel võib võtta ka omamoodi pantvangi. Pantvangi rolliga ei või me ometigi leppida, sest suletud kambris kaob ülikoolil võimalus hoida Eestit ühenduses maailmaga ja vedada oma riigi arengut.
Rahvusülikooli käsitlus peab olema üheselt mõistetav mitte üksnes ülikooli enda liikmetele, vaid ka ülikoolist väljaspool, kogu ühiskonnale. Minu kindel veendumus on, et Tartu ülikool saab rahvusülikoolina oma maad, riiki ja rahvast teenida vaid juhul, kui on oma tegevuses läbivalt ning tihedalt seotud välismaailmaga.
Miljonilise rahvaarvuga riik vajab enda julgeoleku tagamiseks liitlaseid. Kaitsekoostöö kõrval on riigi parim julgeolekugarantii rahvusvaheline ühendatus majanduslike, sotsiaalsete ja akadeemiliste sidemete kaudu. Püsimiseks ja edenemiseks vajab väikeriik oma ülikooli, universitas’t, kus sünnib rahvusvaheline tippteadus.
See toidab ka riigi arengut. Et ülikoolis toimuks pidev teadmiste ringlus, kutsume teiste riikide õppijaid ja välisteadlasi Tartusse ning eeldame, et ka meie oma üliõpilased, õppejõud ja teadlased hangivad kogemusi mujalt maailmast. Kui sellist ringlust takistada, oleks tulemuseks vaid tarkuse ühesuunaline väljavool. Seni on Eesti üliõpilaste õppimine välismaal ja välismaalaste õppimine Eestis olnud enam-vähem tasakaalus või isegi siiatuleku kasuks. Praegu näeme aga, et lisaks sõjale on muidki tegureid, mis just välisüliõpilaste ja -doktorantide Eestisse tulekut päris oluliselt takistavad. Keeruline väliskeskkond nõuab uut suunaseadmist, sest akadeemiliselt suletud väljaränderiigiks muutumine ei ole mõeldav.
Ülikooli ülesanne on tagada hariduse kvaliteet ja teaduse tipptase ning teenida ühiskonda, samamoodi tuleb riigil oma iseseisvuse, rahva ja kultuuri kaitsmise kõrval tegeleda ka arenguga. Eesti majanduskasvu on 15 aastat vedanud digiteerimine, nüüdseks vajame järgmist arenguhüpet. Kuna enim kõrgtehnoloogilisi ja teadusmahukaid ettevõtteid kasvab välja just ülikoolidest, asub siin ka riigi arengu võti.
/nginx/o/2023/08/25/15548893t1h9728.jpg)
Kinnitan teile, et teadlase jaoks pole suuremat rahulolu sellest, kui tema aastatepikkune töö leiab lõpuks kasutamist. Ei saa aga jääda lootma, et teadustöö praktiline rakendamine juhtuks iseenesest. Tõkked, mis on seni teadlaste ja ettevõtjate vahel olnud, tuleb teadlikult maha võtta. Ülikool on seadnud järgnevateks aastateks väga selged sihid, ehkki parim viis tehnoloogiasiirdeks tuleb meil veel välja töötada.
Seda ei saa teised meile otse üle anda. Ootame aga ka riigi tuge, et teadustulemuste ühiskonda jõudmisel poleks asjatuid takistusi ja Eestis tekiks innovatsioonisõbralik keskkond, mis motiveerib ettevõtteid teadus-arendustegevusse rohkem investeerima. Oleme Eestis veel kaugel Euroopa eesmärgist, et avaliku ja erasektori teadus-arendustegevuse investeeringud oleksid proportsioonis 1 : 2. Eesti riik on 1% teadusraha lubaduse täitnud, peame vaid selle raha mõistlikult jaotama. Erasektori 2%-ni jõudmiseks vajavad veel muutust ettevõtete ambitsioon ja juhtide mõtteviis.
Seejuures märgin, et ka Euroopa seatud eesmärk on ülejäänud maailma kontekstis väga tagasihoidlik ning teadusinvesteeringute ja seega ka kõrgtehnoloogilise arengu mõttes on Euroopa maha jäämas. Kasvu võti asub Euroopa riikide pealinnades.
Mitte vaid rahast ja koostööst
Takistuste ületamine ei sõltu ainult rahast ja koostööst. Ehkki ülikoolid kuulevad sageli, et rahakitsikuse lahenduseks tuleks oma tegevust kärpida, peame ülikoolis tõdema otse vastupidist: meie akadeemiliste töötajate hulk on väike. See piirab meie võimalusi lüüa kaasa tippteaduses, teha koostööd ettevõtetega ja olla samal ajal riigile nõuandja. Meie intellektuaalne võimekus on suur, oleme piisavalt uuenduslikud ja julgen kinnitada, et rahvusvaheliselt hinnatud, kuid inimeste hõivatuse ning vähesuse tõttu jääb see kahjuks lõpuni täide viimata. Seda enam peame oma tippe hoidma, sest isegi ühe kõrgetasemelise teadlase lahkumine võib lüüa jalad alt kogu uurimissuunal.
Siin jõuame doktorantuurini. Teadlaste järelkasv oli viie aasta eest rektoriks kandideerides minu jaoks ülikooli suurim valukoht. Ehkki oleme viie aasta jooksul doktorantuuri edukuse arendamisel suurte sammudega edasi astunud, peame tempot lisama. Muutusi on vaja kiiremini. Ülikooli «pink» peab olema pikem ja hea ettevalmistusega teadustöötajaid jaguma lisaks ka erasektorisse, millele oleme teadusmahukuse kasvatamisel pannud suured ootused.
Doktorantuuri jõudmise eeldus on eelnevate kõrgharidusastmete läbimine ja selle käigus tõeliseks teadlaseks kujunemine. Kahjuks on ühiskonnas levimas suhtumine, et magistriõpe on midagi sellist, mida saab läbida töötamise kõrvalt, justkui muuhulgas.
Ka praktilist õpet ja laboritööd ei saa teha distantsilt. Seega tuleb nii ülikoolil kui ka riigil tegeleda senisest teadlikumalt talendipoliitikaga, et parimad õpilased jõuaksid gümnaasiumist eelkõige Eesti ülikoolidesse, et neil jätkuks motivatsiooni läbida ka magistriõpe ja et nad kaaluksid oma õpiraja jätkamise valikuna tõsiselt ka doktorantuuri. Kui soovime, et doktorantuuri tuleksid parimad, peame suutma neile pakkuda atraktiivseid tingimusi nii töötasu, töökeskkonna, eriti töökultuuri, aga ka karjäärivõimaluste mõttes. Teadlikult pingutades näeme ka muutust: tänavu astus doktorantuuri varasemast rohkem Eesti noori. Ka tulevasi õpetajaid asub riigi sihitud toetuse abil õppima senisest kolmandiku võrra enam. See on lootustandev muutus. Tõrvatilgaks paraku on ainult matemaatikaõpetajate vähesus.
Kõige eeltoodu saavutamise jaoks on oluline, et me ei tõlgendaks rahvusülikooli rolli piiravalt. Ahta lähenemise tulemusel tekivad väga kergekäeliselt kvoodid välisüliõpilaste, välisdoktorantide ja välisteadlaste kaasamisel. Meile meeldib mõelda, et Eesti arengule ja vaimusuurusele ei sea piire meie rahva ega riigi väiksus. Samamoodi ei poolda me ülikooli arengu ja kasvu piiramist vaid seetõttu, et meid endid, eestlasi, on vähe. Rahvusülikooli tugevuse mõõdupuu on see, et meie sõnal on kaal – nii kodus iga eestimaalase kui ka ülejäänud maailma silmis.
Vaktsiin on loomisel
Head kolleegid, andestage mulle, et ma ei peatu oma sõnavõtus põhjalikumalt kõrghariduse muudel probleemidel. Nagu ennist tõdesin, on need murekohad hästi diagnoositud. Ravimit neist igale küll veel pole, kuid raviskeem on mingil kujul koostamisel ja julgustav on, et vaktsiin on loomisel. Ma ei peatunud ka suurtel ühiskondlikel või globaalsetel hädadel, mille lahendamises on ülikoolil oma osa. Kliimamuutused, ohufooni kasv ja kestlik areng on järjest teravamalt meie igapäevaste arutelude teemad.
Rahvusülikooli rolli ja tegevust saab hinnata paremini aastakümnete vaates. Ootused meile tuleb seada rahvusülikooli kõigist ülesannetest lähtuvalt ja seejuures mõista, et neist ühele liiga suure või väikese tähtsuse omistamine lööb tasakaalust välja mitte ainult ülikooli, vaid kaugemas plaanis kogu ühiskonna.
Vivat, crescat, floreat alma mater Tartuensis!»
:format(webp)/nginx/o/2023/08/25/15548900t1h21f4.jpg)