Tiia Kõnnussaar: ühest kontserdikogemusest, kuid mitte ainult

Kirjanik Tiia Kõnnussaar. Foto: Margus Ansu

Osa inimeste ja ühenduste kalduvus püüda kontrollida kaaskodanike mõtteid ja käitumist, lähtudes oma maailmavaatest, on hakanud häirima.

Ilusal suveõhtul kuulasime sõpradega suurepärast klassikalise muusika kontserti ühes kaunis maakirikus. Kava oli hästi läbi mõeldud, kütkestavalt esitatud ja publiku vastuvõtt soe. Ometi jäi tõrvatilgana meepotti – ja tekitas seltskonnas, kellega kontserdil käisin, elavat arutelu – hoone peremehe suhtumine kohalolnuisse.

Üldiselt on sakraalehitistes peetavatel kontsertidel mujal Euroopas kombeks, et kontsert on kontsert. Muusika ja pühadusest läbi imbunud seinad ise peaksid kuulajate mõtteid argipäevast kõrgemale juhatama. Seda enam, et harilikult aitab kogudusel kirikut renoveerida ja käigus hoida ka riik oma institutsioonide kaudu. Kirikute kontserdipaigana kasutamine on levinud ja heaks kiidetud.