Reedene rõõm Lavastajat ja näitlejat Birgit Landbergi häirib, et võtame klassikat nii tõsiselt

Maara Parhomenko
, praktikant
Copy
Birgit Landberg ütles, et suvekooli lõpulavastust «Mine koju, «vanamees»!» vaatama tulles saab publik osa noorte mõtetest, mille on vorminud vanainimene.
Birgit Landberg ütles, et suvekooli lõpulavastust «Mine koju, «vanamees»!» vaatama tulles saab publik osa noorte mõtetest, mille on vorminud vanainimene. Foto: Signe Oidekivi

Suvisel vabaõhulavastuste kõrghooajal ei seisagi kõik teatrihooned tühjana, nagu arvata võiks. Tartus on Vanemuise väike maja täis noori teatrihuvilisi, sest käimas on 12. korda korraldatav Kollase Kassi suvekool. Seal varahommikust hiliste õhtutundideni käivaid proovipäevi sisustab energiline Musta Kasti lavastaja ja näitleja Birgit Landberg, kes ei olnud ka pärast kümmet töötundi tüdinud teatri üle arutlemast.

Kas noori teatrihuvilisi on lihtsam nii pikki proovipäevi tegema motiveerida kui professionaalseid näitlejaid?

Nii noorte kui ka proffidega on sama lugu: kui neil on eesmärk, tugev tahe teatris olemiseks, siis on ka valmidus iga hinna eest tööd teha. Erineb see, et ma ei eelda noortelt jäägitut pühendumust, neil on vaja aega seedimiseks ja lõbutsemiseks. Professionaal ei taha pärast proove sõpradega hommikuni laulma jääda. Ma ei taha jätta noortele teatrist negatiivset maiku suhu, seega üleliia ma neid ei utsita. Koosloome meetod ei ole kerge, näen seda noorte nägudest.

Tagasi üles