Cätlin Jaago esitles eelmisel nädalal kirjandusmuuseumis rahvaluuleväljaannet «Eesti parmupill», millesse on trükitud ilmumisaastaks 2011. Intervjuus tuleb juttu, miks valmimine viibis.
Parmupill põriseb raamatus
22. märts 2012, 12:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirja Muusika mulluses veebruarinumbris oli kirjas, et «Eesti parmupill» ilmub kevadel 2011. Miks sai see kaunis ja sisukas kogumik tekste, noodistusi ja salvestisi esitlusküpseks alles nüüdseks emakeelepäevaks?
Esialgne plaan oli võtta kogumikku ainult need parmupillimängijad, kelle lindistustest on kuulda meloodiat, teha nendest lugudest noodiraamat ja kirjutada elulood juurde.
Aga paljud ütlesid mulle Norras, kus ma tegin oma magistritöö parmupillist, et kui ma sellise uurimuse teen, siis ei hõlma see kogu Eesti materjali. See ei ole ainuke Eesti parmupillimängu stiil, kus on meloodiat kuulda, vaid on ka teisi stiile.
Sellega seoses tuli raamatusse materjali päris palju juurde ja kogumiku valmimine venis. Vahepeal sündis mul esimesele lapsele teine juurde.
Kogumiku noodiraamatu vahel on heliplaat. Seal on mõnes loos kuulda küll vägevasti vaharullisahinat, aga see muudab asja huvitavamaks, ajalugu ise mängib kaasa. Kui suur osa parmupillisalvestistest mahtus kogumikku?
Välja jäi vaid üks pillimees, Jaan Baumann. Tema salvestised tulid Tartusse arhiivi viimases vindis. Neid ei jaksanud kogumikku panna, sest siis oleks tulnud palju ümber teha. Raamatus on ta küll kirjas, ta on rääkinud ühe loo parmupillist.
Peale selle, et te olete kahe lapse ema ja saite äsja suurejoonelise kogumikuga maha, käite te ka ametis. Kus nimelt?
Ma olen tööl Eesti Pärimusmuusika Keskuses muusikuna. Selles ametis tuli käia üle Eesti koolikontsertidel, teha pillitutvustusi ja -kursusi, viibida keskuse toimkondade koosolekutel.
Olen ka Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud ja õpetanud Eesti Muusikaakadeemia rahvapillimuusika torupilliõpilasi. Olen loenguid andnud veel Otsa-koolis ja mujalgi. Praegu olen lastega Viljandis kodus, suurem on kuuene ja väike neljakuune.
Aga nüüd kogumiku juurde tagasi. Kuidas teile kujundus meeldib?
Olen väga rahul. Epp Barkalaja tegi kujunduse. Mustrid ja kõik muu sättis ta ise, andsin ainult veidi nõu tekstide paigutamisel, et mis lõigud kuhu sobivad ja mida ma tahan eriliselt välja tuua.
Lugesin kõik läbi, sain juurde uusi teadmisi ja parmupillimängu nippe. Kahjuks ei leidnud midagi meie kaasaegsetest parmupillimängijatest, -õpetajatest ja -meistritest. Kas ei võiks sellest kõigest välja anda omaette raamatu?
Jah. Näiteks Priit Moppelist, kes teeb tänapäeval parmupille, ei ole raamatus juttugi.
Olete meisterlik parmupillimängija, aga kuulute ka Eesti torupillimängijate paremikku. Kuidas on teil praegu suhted torupilliga ja kas võiksite koostada torupilliraamatu?
Torupilliga on ikka soojad suhted, aga praegu ma küll ei jõua midagi koostada. Natuke tahaksin vahet pidada. Parmupilliraamatu tegemine oli 12 aastat kogu aeg kukil, kuigi vahepeal sai tehtud magistrikraad ja muid asju ka. Praegu ei tahaks endale uut taaka selga võtta.
Karbis kolm osa
• Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Rahvaluule Arhiiv on koostöös Eesti Pärimusmuusika Keskusega välja andnud kogumiku «Eesti parmupill».
• Koostanud Cätlin Jaago, toimetanud Janika Oras, kujundanud ja küljendanud Epp Barkalaja.
• Kogumik on sarja «Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist» kuues väljaanne.
• Eesti- ja ingliskeelne kogumik koosneb kolmest osast (pildil): ajalugu koos mänguõpetusega, noodiraamat ja CD 49 parmupillilooga.
• Kõik kogumiku osad käivad papist karpi, mis on villase lõngaga kinni seotud.
• Märjamaalt pärit Cätlin Jaago lõpetas aastal 2002 Viljandi kultuuriakadeemia ja omandas aastal 2009 Telemarki ülikoolis Norras magistrikraadi pärimusmuusika erialal.