/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/08/10/15513950t1h21b5.jpg)
Tallinnas sündinud Inga Lunge on naine nagu orkester: ta on näitleja, lavastaja ja laulja, kala- ja paadimees, pereema ja kirjanik. 15 aastat tagasi sai temast tartlane, täpsemalt karlovlane.
«Kohad mõjutavad ja muudavad meid. Oleksin kindlasti hoopis teistsugune, kui ma poleks siia sattunud,» kirjutab ta oma uues raamatus «Minu Karlova. Kellelgi ei ole kiire» (kirjastus Petrone Print). «Karlova on minu kodu olnud kõige pikemat aega.»
Vahvad kohad
Varem on ta lugejate ette andnud lasteraamatu «Nupukas Nora» (2018) ning kirjadest koosneva raamatu «Ma kirjutan Sulle» (2020, mõlemad Tammerraamat). Uusimas teoses on ta kirjutanud karlovlastest ja selle pisikese puust linnaosa vahvatest kohtadest.
Inga Lunge tunnistab, et abikaasa Toomas Lungeta ei oleks temast karlovlast saanud. «Karlova tänavatele on kirjutatud paljud meie ühised lood, siin on sündinud kaunist muusikat, minu esimesed raamatud,» märgib ta sissejuhatuses. «See on üks pikk peatükk minu elus, mis on täis toredaid ja erilisi inimesi.»
/nginx/o/2023/08/10/15513586t1heb27.jpg)
Üks peatükk viib lugejad mineviku Tartusse, sest Inga Lungel on olnud kasutada vanatädi kirja pandud mälestused. Viimase sõja suurpõlengut, mille tagajärjel tekkis hiljem Päeva park, kirjeldab autor Akadeemias ilmunud artiklit refereerides. See kõik avardab nüüdis-Karlovast sõnadega maalitud pilti.
Karlova sadamas ootab laevatamist Ferrariks nimetatud väike mootorpaat ja jõest on vaja kala püüda.
Juttu on ka selle linnaosa haridusasutustest, loomadest, Barlova baarist, Mikkeli galeriist ja Karlova teatrist, aga samuti siin kunagi tegutsenud kuulsast kinost, kohvikutest, arhitektuurist ... Karlova sadamas ootab laevatamist Ferrariks nimetatud väike mootorpaat ja jõest on vaja kala püüda.
Ukrainlane Anna
Teise maailmasõja kõrval on Inga Lunge raamatus leidnud kajastamist Venemaa sõda Ukrainas. Nimelt on Lunge pere leidnud võimaluse pakkuda oma kodu katusekambris alates 15. aprillist 2022 peavarju kiievlanna Annale, kes tuli Tartusse oma tütre õpingute pärast. Autor on leidnud võimaluse anda edasi ukrainlase kaemust Karlovast, Tartust, Eestist ja selle elanikest.
«Minu Karlova» lõpus on asjalik fotode valik mitmeteistkümnel leheküljel. Ja sealsamas tuletab kirjastus Petrone Print meelde, et varem on ilmunud samas sarjas tartlaste elu jäädvustavate teostena Lauri Räpi «Minu Tartu» ja Mika Keräneni «Minu Supilinn».