Siiri Laidla: igal sõnal on tähendus ja vägi

Kirjanik Siiri Laidla ja tema koer Miku. Foto: Kristjan Teedema

Inimene on karjaloom. Seda peavad ka suured üksiklased tunnistama. Ei saa nemadki hakkama kaasinimeste loodud hüvedeta. Kui muldonnis või laanehurtsikus pesitseb ühiskonnast irdunud indiviid, on ta suur erand. Mitte huntide poolt üles kasvatatud Mowgli, vaid mingil põhjusel eraklikkuse valinud või ühiskonnast välja tõugatu. Oskab rääkida jne.

Lapsepõlves olid nemadki keskkonnas, kus kõneldi kodupaiga keelt, omandati vajalikud inimoskused, õpiti kahel jalal käima. Seega hakkab varases lapsepõlves kogetu külge nagu kärbes liimipaberile. Ja ülejäänud elu on vaid õpitu täiendamine.

Kui oleksin sündinud Jaapanis, suudaksin lugeda kõiki neid hieroglüüfe ja kiksutrille, mis praegu on arusaamatu kribukrabu. Niisama adumatu on jaapanlastele eesti keel. Millegi arusaamatu kohta öeldakse meil, et see on nagu hiina keel. Hiinlastele on nende keel aga loomulik suhtlusviis. Mõnes keeles loetakse üldse paremalt vasakule ja alt üles. Gruusia ja armeenia tähestik on ilus nagu graveeritud muster, aga see avaneb neile, kes soovivad keelt ära õppida. Ise imestan, miks meil nii vähe osatakse läti ja leedu keelt, ometi oleme ju lähinaabrid. Tudengiajal purssisin ungari keelt, aga selgeks seda ei saanudki.