:format(webp)/nginx/o/2023/08/04/15500644t1h198a.jpg)
Reeglina on nii, et kui film ise ennast hästi tõsiselt võtab, häälestab see ka minu kui vaataja suhtumise – et kui tõsiselt, siis tõsiselt, ei ole siin mingit pullitegemist, ei ühtegi stsenaariumiauku ega nurga sirgeks laskmist.
Reeglina on nii, et kui film ise ennast hästi tõsiselt võtab, häälestab see ka minu kui vaataja suhtumise – et kui tõsiselt, siis tõsiselt, ei ole siin mingit pullitegemist, ei ühtegi stsenaariumiauku ega nurga sirgeks laskmist.
Loomulikult toimib ka vastupidine: kui film on algusest peale armsalt totakas, pehmeneb isegi kalestunud filmisõbra süda ning kõigis neis kohtades, kus on võimalik urgitseda, kaob soov toriseda, sest alati ei pea olema surmtõsine. «Südamehääl» just selline toredalt totakas ja seeläbi armas romantiline filmike ongi.