ARVUSTUS ⟩ «Luikede järved» viskab ühiskonnale päästerõnga

Tantsivad prints Siegfried (vasakult, Johannes R. Sepping), narr (Kaarel Targo), printsi ema (Kaija M Külm) ning õukondlased (Laura Niils ja Jaanika Tammaru) Foto: Margus Ansu

Tartust lühikese autosõidu kaugusel Luke mõisa pargi tiikide vahele on lavastaja Katrin Pärn ja koreograaf Janek Savolainen ning teatri Must Kast näitlejad paigutanud lavastuse «Luikede järved». Pjotr Tšaikovski balleti «Luikede järv» muinasjutulisest armastusest on sinna jõudnud vähe. Ja parem ongi, sest trupil on öelda palju rohkem ja märksa lõbusamas võtmes kui klassikaline ballett.

Printsi ema (vasakult, Kaija M Külm), prints Siegfried (Johannes R. Sepping), Ottilie (Jaanika Tammaru) ja printsi sõber Benno (Karl Robert Saaremäe). Foto: Margus Ansu

Tšaikovskilt on lavastusse laenatud saatev helitaust ja lavastuse kostüümikunstnik Triinu Pungits on tähtsamad tegelased vormistanud äratuntavaks: luiged on kenasti valges ja meestantsijad kohusetundlikult kitsastes retuusides. Kuid kõik, mis laval toimub, on klassikast kaugel. Näitlejad justkui harjutavad tantsimist rohkem kui tantsivad ja kui tantsivad, siis lihvimata liigutuste, kohmakate hüpete ja ootamatult realistlike häälitsuste saatel.