Väike ilus elu

Ajaleht Tartu Postimees. Foto: TPM

Kunagi oli vasakukäelisus keelatud. Tänapäeval seda isegi ei märgata. Näib, nagu oleks ühiskonnas jõutud arusaamale, et meis leidub rohkem sarnasusi kui erinevusi. Üks selliseid sarnasusi on ka igavene õnneotsing. Kuid halli argipäeva kipuvad pigem iseloomustama rutiin ja äng. Et inimene ängi ära ei upuks, hakkab ta alateadlikult õnne ja ilu otsima ka sealt, kus seda esmapilgul ei näi peituvat. Nii hakatakse olmenähtustele omavolilisi tähendusi andma.

Minu jaoks ei ole kõige ilusam hetk uue auto ostmine või artikli avaldamine ajalehes. Ilus on hetk, mil bussisõitja hoiab istmest kõigest sõrmeotstega kinni, et eesistuja telefoniekraanil jooksvale jalgpallimängule südamest kaasa elada. Ilus on siis, kui taevas laiutab kahvatu vikerkaar ja igaühe telefonis leidub sellest värske foto. Kõige ilusam on siis, kui minnakse metsa jalutama ja kutsutakse seda palverännakuks. Kõige ilusamad hetked peituvad seal, kus teised õnne leiavad.

Olmemomentidele isikliku tähenduse andmine on elu alus. Uudishimu, avastusrõõm ja kujutlusvõime on võti, et põgeneda rutiinist ja ängist. Nii muutub tähenduse andmine asjadele, millel tegelikult tähendus puudub, sõltuvuseks. Ja ega me ei tahagi sõltuvustest vabaneda.