/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2012/03/20/1019382t1h430f.jpg)
Kavala näoga sätib Eesti Maaülikooli professor Toivo Järvis mu ette lauale pildi kopramaksa külge klammerdunud roosakasvalgeist immiussidest Stichorchis subtriquetrus. Nimi ei riku ilusat parasiiti.
Raamat nugilistest tõi preemia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu ühe kahest parimast kõrgkooliõpikust välja andnud ning selle eest haridus- ja teadusministeeriumilt 1600-eurose preemia saanud parasitoloog Toivo Järvis rõhutab nugilistest kõneldes korduvalt: see on väga-väga huvitav, tohutult mitmekesine maailm.
«Ja parasiidid on ju tõesti maru ilusad,» lisab Järvis. Võib-olla tõesti, kuigi mulle kangastuvad kohe äralangenud karvadega elusalt mädanevad kährikud ning paljudele lasteaialaste vanematele tuttavad linaluu-ussid. Sarkoptes scabiei ning Enterobius vernicularis.
Ravimine muutunud
Kuueköitelist, 756 leheküljest koosnevat «Veterinaarpara-sitoloogiat» ei pannud Toivo Järvis kokku siiski ilu pärast, vaid sadade tudengite varustamiseks tänapäevase õppematerjaliga. Viimane sellise kaaluga eestikeelne teos parasiitidest ilmus 1985. aastal Järvise õpetajalt Jüri Parrelt.
«Tolle ajaga võrreldes on täielikult muutunud näiteks parasiitide tõrje, on tulnud täiesti uued ravimid,» selgitab Järvis Parre töö põhjaliku ümberkirjutamise ja täiendamise vajadust. «Veerand sajandit tagasi olid parasiitide tõrjeks kasutatud ravimid suuresti toksilised, tihti mürgised ka embrüole.»
Toivo Järvis seab kõrvuti ravimite efektiivsuse näitajad. Praegu on tavaline, et nugilisi tapvad ravimid mõjuvad õige manustamise korral peaaegu täielikult.
Nõukogude aja viimases järgus algas nõndanimetatud ussirohtude tõhusus 70 protsendist.
Kuigi «Veterinaarparasito-loogia» peab eelkõige silmas loomaarstiüliõpilaste vajadusi, on see Järvise hinnangul väärt materjal ka praktiseerivaile loomaarstidele, loomakasvatajatele, arstidele ja bioloogidele.
Ta toob selle tõestuseks igapäevaeluga haakuva näite üha laiemalt möllavast koerlaste kärntõvest, mida varem arvati metsloomadelt koduloomadele mitte kanduvat.
«Nüüd on mitu jahimeest kinnitanud, et nende koer on metsloomalt kärntõve külge saanud,» märgib Järvis. «Järelikult siin on teadlastel, mida uurida.»
Nakkus tigudelt
Ka kopramaksaga maiustavate imiusside värvifoto Toivo Järvise laual on seotud jahipidamisega. Piibri lahti lõiganud kütte huvitas, kas säärane maks tuleb ära visata või sünnib süüa.
«Kui ussid ära korjata, siis võib süüa,» kinnitab Järvis. «Usse ei maksa süüa, kuigi need inimest ei nakata. Kopra imiusside vaheperemeheks on mageveeteod, mis viitab sellele, et kobras pole puhtalt taimtoiduline.»
Parima õpiku programm
• Riikliku programmi «Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine 2008–2012» kümneliikmeline juhtkomitee tunnistas 2011. aasta parimaiks kõrgkooliõpikuiks maaülikooli professori Toivo Järvise
«Veterinaarparasitoloogia» ning tehnikaülikooli emeriitprofessori Enno Reinsalu «Eesti mäenduse».
Allikas: haridus- ja teadusministeerium