Priit Pullerits: elupilt Emajõe ääres osutab Eesti ohtlikule nõrkusele

Pildil Priit Pullerits. Foto: Margus Ansu

Läinud nädala alguses sattusin Tartus Emajõe randa, kus liival toksisid rannavõrkpalli keele järgi oletades türklased. Igatahes olid nad tumedat verd ja rääkisid mulle arusaamatut keelt, mis viitas nende lõunamaisele päritolule. Neid oli kokku kuus, nad olid eemalt hinnates vanuse poolest kahekümnendate keskel, ja peagi saabus neid veel kaks.

Mul pole aimugi, mida nad siin muidu teevad ja millega seoses siia on saabunud. Lähedal asub maaülikooli 16-korruseline ühiselamu, kuid praegu on suvi ning õppetööd ei toimu. Enamik õppureid, kel seos kodumaaga, võiks praegu oma kodus olla.

Ent olulisim on hoopis muu mõte ja järeldus, mis pähe tuli. See paigutub konteksti, mis ühelt poolt räägib piirideta maailmast ja teisalt haakub sellega läänest leviv mõttemall, et riik on territoorium, mis koondab sellel elavaid inimesi, ning siit kasvav järeldus, et elanikkonna määratlemisel on aluseks kodakondsus, mitte muud tunnused. Olgu pealegi, et Eesti põhiseadus määratleb meie riigi mõttena selle keele ja kultuuri edasikandmise. Ehk teisisõnu: Eesti on rahvusriik.