TARTUFFI FILM ⟩ Elu kõrvetab vahel valusasti

Filmi «Hõbedane udu» peategelased on Florence (vasakul) ja Franky. Foto: Kaader filmist

Igaüks saab vahel elult kõrvetada. Kas «Hõbedase udu» lavastajal ja stsenaristil Sacha Polakil just selline ütlus kõrvus kõlas, kui ta oma filmi peategelast välja mõtles, aga ilmselgetel põhjustel liikus minul kui vaatajal mõte just selle kujund­liku väljendi peale. Sest see on ka otsene tõdemus: «Hõbedase udu» peategelane Franky on nii palju põletada saanud, et tema armid ja valu on tervele maailmale näha.

Õena haiglas töötades kohtab Franky teist katkist hinge, kelle nimi on Florence. Kahe naise igatsusest ja vajadusest ühenduse järele sünnib suhe, mis võiks mõlemale paranemise tuua. Kuid deemonid, kellega Florence peab võitlema, on sedavõrd näljased, et õgivad sellest suhtest igasuguse õrnuse, nii et jääb ainult toores valgelt hõõguv viha. Franky just viha oma energiaallikana kasutabki. 15 aastat on ta seda kogunud ja hellitanud, endas kandnud. Põhjust muidugi on.

Kui Franky enda isa kõhkleb, kas keegi üldse tütrega kunagi koos olla tahaks, ja siis ise oma tegudega seda kõhklust kinnitab, on filmi vaatamisel sellist käitumist väga keeruline mõista. 15 aastat elad tütrega samas linnas ja kui lõpuks Franky su ukse taga seisab, oled sellise näoga, nagu su laps oleks kuskil asustamata saare peal teadmata kadunud olnud.