Igaüks saab vahel elult kõrvetada. Kas «Hõbedase udu» lavastajal ja stsenaristil Sacha Polakil just selline ütlus kõrvus kõlas, kui ta oma filmi peategelast välja mõtles, aga ilmselgetel põhjustel liikus minul kui vaatajal mõte just selle kujundliku väljendi peale. Sest see on ka otsene tõdemus: «Hõbedase udu» peategelane Franky on nii palju põletada saanud, et tema armid ja valu on tervele maailmale näha.
Õena haiglas töötades kohtab Franky teist katkist hinge, kelle nimi on Florence. Kahe naise igatsusest ja vajadusest ühenduse järele sünnib suhe, mis võiks mõlemale paranemise tuua. Kuid deemonid, kellega Florence peab võitlema, on sedavõrd näljased, et õgivad sellest suhtest igasuguse õrnuse, nii et jääb ainult toores valgelt hõõguv viha. Franky just viha oma energiaallikana kasutabki. 15 aastat on ta seda kogunud ja hellitanud, endas kandnud. Põhjust muidugi on.
/nginx/o/2020/08/07/13259286t1hc682.jpg)