GALERII Anton Hudo maalis pildile emotsiooni sõja esimese päeva šokist

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Copy

Kunstnik Anton Hudo sünni taga on üks traagiline lugu. Anton Hudo ei ole päris nimi, vaid kunstnikunimi, aga see lugu räägib sellest, et kui Anton oli alles keskkoolipoiss, tabas teda insult. Ja et olukorrast tervena välja tulla, tuli tal endaga tõsist tööd teha.

Taastusraviarst tegi Antonile ettepaneku hakata tegelema graafika või maalimisega. Eesmärk – motiveerida noormeest käsi kasutama, et ergutada näppude motoorikat ja parandada käe koostööd ajuga. Sealt see algas.

Anton Hudo ja tema tööd «Poeet tule all» Typa galeriis.
Anton Hudo ja tema tööd «Poeet tule all» Typa galeriis. Foto: Signe Oidekivi

Anton Hudo on nõus sellega, et midagi võis haigus muuta ka tema peas. Kunstiharidust tal pole, aga kui Typa kunstiresidentuuri koordinaatorit, samuti tänavakunstnikku Stina Leeki uskuda, siis Anton Hudol on spetsiifiline tehnika, mis eeldab spreipurgi äärmiselt oskuslikku kasutamist.

«See tekstuursus, kogu see värvide kasutus ja need lõiked – see on esimene asi, mis teistele tänavakunstnikele ta töid vaadates silma jääb,» ütleb Stina Leek. «See vajab kõva kontrolli ja seda ei ole üldse kerge saavutada.»

Kunstnik Stina Leek, kirjeldades Anton Hudo väljendusrikkaid töid.
Kunstnik Stina Leek, kirjeldades Anton Hudo väljendusrikkaid töid. Foto: Signe Oidekivi / Tartu Postimees

Anton Hudo on tegutsenud Typa kunstiresidentuuris väsimatult maikuust alates ja nüüd on ta ka Kastani tänaval Aparaaditehases avanud näituse «Poeet tule all».

Üks sein on täis pisut vanemaid, mustvalgeid graafikatöid, mis valmisid Klaipedas, kus Anton samuti resideeris. Neis töödes väljendub see, kuidas maailm on ukrainlaste jaoks muutunud mustvalgeks, heaks ja halvaks.

Tagaseinas mustvalge graafika.
Tagaseinas mustvalge graafika. Foto: Signe Oidekivi / Tartu Postimees

Aga teised, suured ja värvilised tööd on sündinud Tartus, inspireeritult Emajõelinnast, Jaani kiriku kvartalist ja inimestest, kes elavad küll rahuajal, kuid keda ometi ei jäta puudutamata sõda.

Ühe töö ees seisma jäädes tunnistab Anton, et sellel pildil oleks otsekui tema. Ehk et seal on seesama emotsioon, mida ta ise tundis 2022. aasta 24. veebruaril, mil ärkas kell 5 ja sai teada, et maailm on muutunud. Tol pildil on karjatav, šokist tabatud, kuid sellest šokist mitte tapetud inimese emotsioon.

Ukrainlane Anton Hudo ja šokk pildil, mis väljendab sõja esimese päeva emotsiooni.
Ukrainlane Anton Hudo ja šokk pildil, mis väljendab sõja esimese päeva emotsiooni. Foto: Signe Oidekivi / Tartu Postimees

«Täpselt seesama, mida ma ise tundsin,» räägib Anton Hudo. «See oli väga-väga ootamatu. Kuigi me teadsime, et Venemaa koondas oma vägesid idapiiri taha, aga ometi me ei oodanud sellist sissetungi ... Nad asusid pommitama paljusid Ukraina linnu, ka Lvivi, kus ma siis olin, ja Rivnet, kust olen pärit, ja ...»

Anton räägib pildi ees seistes, kuidas nad kõik olid tol päeval küll hirmunud, aga mitte ära hirmutatud. Juba teisel päeval alustas ta Molotovi kokteilide valmistamist. Koos oma naise Katjaga hakkasid nad käima Lvivi suures rongijaamas, et vastu võtta sõjapõgenikke ja organiseerida neile peavarju.

Anton ja Katja elavad Lvivis ühetoalises korteris, aga selles korteris on sõja esimestel kuudel peavarju saanud ka 12 põgenikku korraga. Katja asus köögis samal ajal valmistama suuremates kogustes süüa ja Anton tassis neid portse vaksalisse.

Anton Hudo ütleb, et nüüd, mil ta naaseb Ukrainasse, ei ole ta kahjuks suutnud välja mõelda, kuidas panustada veel rohkem, mida teha, et kodumaad aidata. «Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada seda, kuidas ma saaksin pikemalt elada ilma Ukrainata,» sõnab ta.

Ta naine Katja on kunstnik, kes tikib fantaasiarohkeid pilte, inspiratsiooniks ukraina tikand ja ornamendid. Anton Hudo sõnul on rahvuslike tikanditega särgid ehk võšõvankad praegu terves Ukrainas ülimalt populaarsed. Neid kantakse tänaval komplektis ka argirõivastega, et näidata oma patriotismi ja rahvuslikku ühtekuuluvustunnet.

Tänavakunstnik saab rääkida inimestega, kellega ta päriselt ei kohtu, ning osutada asjadele, mida inimesed mõnikord ei näe.

Typa kunstiresidentuuri koordinaator Stina Leek ja Anton Hudo on tundnud teineteist sotsiaalvõrgustike kaudu juba varemgi. Tänavakunstnikel on veebikogukonnad igas Balti riigis, samuti Ukrainas. Kui Stina Leek Antonit Typa juurde kutsus ja selgitas, milliseid võimalusi nad siin Tartus kunstnikele pakkuda saavad, oli Anton rõõmuga nõus Eestisse sõitma.

Anton Hudo jaoks oli hämmastav seegi, et galerii, kus ta töid praegu näha saab, asub Kastani tänaval. Just Kastani 65 maja seinal on Ukraina poetessile Lesja Ukrajinkale, keda saab võrrelda eestlaste südames elava Lydia Koidulaga, pühendatud mälestustahvel «Selles majas viibis 20. II – 1. III 1900 Ukraina rahva silmapaistev tütar, kirjanik Lesja Ukrajinka».

Lesja Ukrajinka ühes luuletuses on read: «Poeet ei karda surma vaenlase käe läbi, sest vaba laulu pole võimalik tappa …» Anton selgitab, et teisisõnu, sa saad tappa küll luuletaja, kuid sa ei saa teda vaigistada, ta sõnad elavad edasi teiste suudel, kandes sõnumit ka siis, kui poeet ise on lahkunud. Neist mõtetest inspireeritult pealkirjastas ta ka oma näituse «Poeet tule all».

Anton Hudo lisab, et tänavakunstnikki saab rääkida inimestega, kellega ta päriselt ei kohtu, ning rääkida asjadest, mida inimesed mõnikord ei näe.

Ukaina toetuseks

Serhiy Prytula Charity Foundation

ВІДРОДЖЕННЯ ЗАХИСНИКІВ УКРАЇНИ

На Борщ для ЗСУ

Ka on algatatud annetuste kogumine Lvivi kunstikeskuse (Lviv art center) toetuseks, mille kohta leiab teavet Instagramist siit.

Soovitab: Anton Hudo.

Anton Hudo näitus jääb Typa galeriis avatuks 3. septembrini. Galerii ootab külastajaid kolmapäevast pühapäevani kella 12st kuni 18ni. Näituse külastamine on tasuta.

Sel nädalal avanes Aparaaditehase rõdugaleriis aga ka Typa kunstiresidentuuris viibinud teise, India kunstniku Ananya Dalal näitus «Mina & minu», kus Dalal uurib isolatsiooni, mis on äärmusliku tehnoloogiast sõltuvuse tulemus.

Tagasi üles