IN MEMORIAM ⟩ Lahkus ajaloolane ja poliitik AADU MUST (25. III 1951 - 20. VII 2023)

Aadu Must oma kodus 9. veebruaril 2023. Foto: Margus Ansu

Täna, 20. juulil lahkus pärast rasket haigust tuntud tartlane, ajaloolane ja poliitik Aadu Must (1951 - 2023). Teda meenutavad temaga koos tegutsenud inimesed.

Laine Randjärv, endine Tartu linnapea ja riigikogu liige

Sain Aadu Mustaga tuttavaks, kui olin tööl Tartu linnavalitsuses ja tema oli volikogu esimees. Just tema pani aastal 2004 mulle linnapea keti kaela.

Tema akadeemilise tausta tõttu oli kollegiaalne ja poliitiline koostöö väga hea. Päevakorral olevaid asju ta alati analüüsis ja arutles nendel teemadel. Ta oli ülimõistev, ei olnud jonnakas ega käinud peale, ta oli konsensusealdis. Muuseas, 29. juunil Tartu linna päeva tähistamine oli Aadu Musta idee, ta tuli selle jutuga, kui ma olin linnapea, ja me koos realiseerisime selle.

Ükskõik kus ta tegutses poliitikuna, kas Tartus või riigikogus, kus ma olin ju samuti temaga koos, oli tal arvutis lahti mingi raamatu käsikiri, mida ta parajasti kirjutas. Ta kirjutas kogu aeg!

Tema kui arhiivide uurija juttu kuulates oli mul alati selline põnev, müstiline tunne, et ta teab mingeid saladusi, mida mitte keegi teine ei tea. Sest arhiivinduses antakse mingite teemade uurimisel allkirju, et teatud asjadest uurija ei räägi ega avalda midagi. Arhiivinduse professoril, kes töötab arhiivides, on ju infot kogunenud tohutult palju.

Fred Puss, ajaloolane, genealoog ja nimeteadlane

Kuna mina läksin ülikooli 1994. aastal ja kohe osalesin Aadu Musta mõnedel kursustel, siis sellest ajast alates olen teda oma õpetajaks ja akadeemiliseks juhendajaks pidanud. Ta on olnud mu bakalaureusetöö juhendaja ja nüüd ka mu doktoritöö juhendaja – doktoritöö on küll lõpusirgel, aga paraku esitamata.

Aadu Must oli ääretult nakatav, ja sellise pealtnäha ebahuvitava ala nagu arhiivinduse juurde tõi ta väga palju inimesi, kes muidu võib-olla ei oleks seda teinud. Ise ta oli muidugi mitte ainult arhiivinduseinimene, vaid ajaloolane kõige laiemas mõttes. Tema haare oli maailma mastaabis kõneväärne. Kõik need Venemaa arhiivid, mis ta läbi käis, ja igal maal, kuhu ta sattus, käis ta alati arhiivides, otsimas materjale nii Eesti kui ka eestlaste kohta.

Ma kohtusin Aadu Mustaga viimati aasta eest Toompeal, kui ta oli riigikogus kultuurikomisjoni esimees. Siis ei teadnud ta veel oma haigusest ...

Päris viimati suhtlesin temaga telefonitsi, sellest on nüüd juba mõned kuud möödas. Rääkisime, ja siis ta lootis, et asi on veel kontrolli all. Ta oli väga tänulik, et professor Hele Everaus tema raviarst oli, ning arvas, et Tartu ülikooli kliinikumis on ta kõige paremates kätes ja ta võimalused head.

Marju Lauristin, sotsiaalteadlane ja poliitik

Minu jaoks oli Aadu mitut pidi kolleeg. Ühelt poolt olime Tartu ülikooli kaudu seotud. Ta vedas arhiivinduseõpet ja tegeles väga aktiivselt eestlaste arhiveeritud ajaloo uurimisega, mille põhjal ta avaldas väga huvitavat materjali. Kolleegina on eriti meelde jäänud Aadu heatujulisus.

Teisalt oli ta Tartu volikogu pikaaegne esimees ja olen isegi volikogu pingil istunud. Vaatamata sellele, et ta oli Keskerakonna tuumikus, suhtles ta volikogu juhtides kõikide fraktsioonidega ühte moodi sõbralikult ja tähelepanelikult. Ta täitis eeskujulikult oma rolli ja arvestas vaatamata poliitilistele vaadetele kõikide osalistega. Aadul olid väga tugevad demokraatlikud instinktid.

Aga kui töö korraks kõrvale jätta, siis jään Aadut meenutama alati sõbraliku inimesena, tema huumorimeel käis temaga alati kaasas.

Priit Pirsko, riigiarhivaar

Aadu Must oli 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul Eesti arhiivinduse taaslooja. Pean silmas seda, et tema eestvedamisel asutati Tartu ülikoolis arhiivinduse õppetool. Ta ise oli pikaajaline õppejõud arhiivinduse erinevates ainetes, näiteks mulle õpetas ta paleograafiat.

Tema üks tugevaimaid külgi oli allikaõpetus ja arhiiviallikate tundmine, mitte üksnes Eestis, vaid palju laiemalt, eriti Venemaa arhiivide kontekstis. Viimane aasta, kui ta võitles oma haigusega, lihvis ta samal ajal oma käsikirja «Estica Venemaa arhiivides», mille Tartu ülikooli kirjastus ja rahvusarhiiv välja annavad. See tuleb väga mahukas, kuni tuhandeleheküljeline raamat. Praegu on see küljendamisel.

Tema haiguse ajal suhtlesime regulaarselt. Viimanegi kõne kolm päeva tagasi puudutas sedasama käsikirja. See oli talle hästi hingelähedane.

Juba eelmisel sügisel mõtles ta selle raamatu esitlusele ja korraldas tütar Kadri abiga Belgiast õlle jõudmise rahvusarhiivi. Ta tahtis seda esitlusel pakkuda. Selle õlle nimi on «Archivist» ehk eesti keeles «Arhivaar». Eks me siis korgi need pudelid esitlusel lahti.

Urmas Klaas, Tartu linnapea, ajaloolane

Aadu Must oli helge inimene, alati väga toimekas, teda jagus ülikooli ja arhiividesse, linnavolikokku ning riigikokku.

Meie tutvus sai alguse üle 30 aasta tagasi. Aadu Must oli Tartu ülikoolis minu arhiivinduse õppejõud, hiljem saime olla kolleegid nii ülikooli ajaloo-osakonnas, Riigikogus, kus üheskoos kultuurikomisjoni juhtisime ning viimastel aastatel tegime head koostööd, kui Aadu Must Tartu linnavolikogu esimehe ametis oli.

Ta oli alati Tartu eest väljas, Tartu areng, Tartu lugu nii täna kui ka homme oli talle oluline. Meie viimane suhtlus oli mõni nädal tagasi. Rääkisime pikalt telefonis, sest tema raske haigus ei lubanud meil vahetult kokku saada. Teemaks oli, kuidas Tartu järgmisel aastal olles Euroopa kultuuripealinn ka oma linnaks olemise 800. aastapäeva tähistab ning rääkisime põhjalikult ka 2030. aastast, kui Tartu esmamainimisest möödub 1000 aastat. Ajaloolastena tõdesime, et see pole Tartu vallutamist silmas pidades daatum rõõmuhõiseteks, kuid kahtlemata oluline ja tähistamist vääriv daatum.

Riigikogu kultuurikomisjoni juhi ja tartlasena vaimustus ta südalinna kultuurikeskuse ideest ning mõtles kaasa ja tegutses selle nimel, et idee realiseeruks.

Ma teadsin, et Aadu võitles raske haigusega, kuid meie viimasest telefonikõnest ei jäänud mulle tunnet, et see jääb meile viimaseks. Nii palju oli tal ideid ja plaane, mida veel tuleks teha. Aadu tõdes küll, et kõike ta ise ei jõua, kuid oli valmis teistele nõu andma – jutt käis Tartu ümmarguste daatumite tähistamisest leheveergudel artiklite sarjana.

Selline ta oli, pintsaku hõlmad kiirest kõnnakust lehvimas ja alati midagi korraldamas. Tuli ja istus kiiresti tugitooli maha, arutasime vajalikud teemad läbi ja juba ta jooksis, sest ootasid kas tudengid või linnavolikogu istung.

Hea kolleeg ja kaasteeline, Sa jõudsid palju ning andsid endast palju. Kuid me teame, et töö ei lõpe kunagi otsa ja nüüd jätkavad seda teised. Sa olid hea õpetaja, Sul on palju õpilasi, kes Su tööd jätkavad.

Sügav kaastunne lähedastele.

Umbusalduse saanud Peeter Tulviste (paremal) õnnitleb 1. novembril 2001 Aadu Musta, kellest sai just siis esimest korda Tartu linnavolikogu esimees. Foto: Ain Protsin