Nüüd, vaid neli aastat hiljem oleme olukorras, kus rahvusvahelise arhitektuurivõistlusega leitud eskiis on laual ja elevus aina kasvab. Oluline etapp on läbitud, kuid olgu kohe öeldud, et suur hulk tööd ootab veel ees. Eskiis on järgneva protsessi kandvaks aluseks, aga projekteerimine alles algab, mis tähendab, et erinevad nüansid ja detailsed lahendused viivad võidutee veel enamgi edasi, veel täpsemaks ja läbimõeldumaks.
Südalinna kultuurikeskuse loomine ning selle aluseks olev arhitektuurivõistlus on nii Tartule kui ka Eestile haruldane. Küsimus pole suuruses, vaid objekti ja asukoha keerukuses, otsitavates väärtustes ning võistlusülesande (loe: piirangute) mitmekesisuses.