Ränk diagnoos rabas peret ootamatult

Foto: Corbis/Scanpix

Oleg Grigorjev on šokeeritud sellest, kuidas tema 78-aastasele emale raskest vähidiagnoosist teatati. Samuti sellest, et ema edasise ravi puhul on tema küsimusi põrgatatud nagu palli inimeselt inimesele.

Mees ütleb, et ta ei süüdista arste oma ema haiguses, tema etteheited puudutavad eelkõige suhtlemist.

Oleg Grigorjevi ema viidi kiirabiga haiglasse pühapäeval, 11. märtsil kõhuvalude pärast. Haiglas saadeti ema kompuuteruuringule, mille tulemusena avastati tal kopsuvähk. Oleg Grigorjev ütles, et tema emale öeldi pauhti välja, et tal on neljanda astme vähk.

Kõhuvalude põhjuseks diagnoositi soolestiku kinnisus, mille vastu anti rohud ning öeldi, et nende mõju võib ka kodus oodata. Haiglaravile teda tookord ei jäetud.

Kolmapäeval tuli Olegil emale taas kiirabi kutsuda. Väljakannatamatu valu kõhus oli tingitud taas soolestiku kinnisusest.

Oleg ütleb kommentaariks, et kõhukinnisus on tema ema varemgi piinanud ja uuringuid on seepärast ennegi tehtud. Aga kuna need on suunatud ikka ja ainult soolestikule, siis ei leitud midagi kahtlast. Seekord tuli ilmsiks kaugelearenenud pahaloomuline kasvaja kopsus – see rabas ootamatult.

Telefonikõne ootel

Kolmapäevast, 14. märtsist alates jäeti Olegi ema haiglaravile. Olegile kui pojale oli aga öeldud, et neljapäeval on arstide konsiilium, kus ema haiguslugu arutatakse üksipulgi läbi ning sellest, kuidas ema edasine vähiravi kulgema hakkab, antakse talle kohe teada.

Seda otsust Oleg neljapäeval, 15. märtsil ootaski. Aga telefonikõnet ei tulnud. Järgmisel päeval püüdis Oleg ise uurida, milline on tema ema saatus. Sisekliinikust, kus tema ema ravil viibis, kuulis ta, et kui soolestiku kinnisusest jagu saadakse, siis jääb ema toetavale hooldusele, mingit muud ravi talle tema seisundis anda polevat mõtet.

Oleg Grigorjev on sellest kõigest väga šokeeritud ja küsib, miks pidi tema 78-aastasele emale üldse too ränk vähidiagnoos otsesõnu välja öeldama.

«Ma usun, see teadmine kustutab eluküünla üsna ruttu,» arvab poeg. «Ta võiks ju saada toetavat ravi ja pidada vastu seni, kuni saatus talle elupäevi kingib. Ilma surmateateta.»

Ka on Oleg Grigorjev rahulolematu selle pärast, et lubadus – konsiiliumi järel võetakse temaga otsekohe ühendust – jäi täitmata.

«Kuidas arstid ei mõtle, et mul on väga palju küsimusi,» räägib ta ja rõhutab, et kuskil peaks ju olema mingi üksus, kus hoolitsetakse selle eest, et patsiendi lähedased oleksid teavitatud. «Praegu on põrgatatud minu küsimusi nagu palli ühelt inimeselt teisele,» ütleb ta.

Range kord

15. märtsi konsiiliumil viibinud onkoloog Jana Jaal selgitas, et kes kellele ja kuidas pärast eriarstide konsiiliumi infot jagab, on väga täpselt reglementeeritud.

Otsus edastatakse patsiendi raviarstile ehk sellele arstile, kes on haige konsiiliumi suunanud.

Põhjus, mis seekord segaduse tekitas, võis doktor Jana Jaali sõnul olla selles, et päeval, kui patsiendil erakorralise meditsiini osakonnas pahaloomuline kasvaja avastati, küsiti temalt kontakti, kuhu helistada, sest teati, et neljapäeval käib koos kopsukonsiilium. Sel hetkel patsiendil aga niisugust raviarsti, kes teda konsiiliumi oleks suunanud, polnud – sest patsient lubati ju koju.

Kahe päeva pärast sattus patsient uuesti haiglasse ja jäeti sinna ravile ning see juhtus päev enne konsiiliumi. Konsiiliumi toimumise ajal oli patsiendil  raviarst ja otsus edastatigi talle.

Doktor Jana Jaal ütles, et poeg oleks nüüd pidanud rääkima sisekliiniku raviarstiga. Samas on arstil keelatud jagada teavet inimesele, kui ta ei ole veendunud, kas patsient ise ikka soovib, et tema kohta käiv info veel kellelegi läheb. Enne seda peaks patsient olema täitnud nõusolekuvormi.

«Arstidele helistatakse ju palju,» ütles doktor Jaal. «Juhul, kui me ei ole veendunud, kes on teisel pool toru, ei tohi me infot jagada.»