Esimesed mõtted südalinna kultuurikeskuse võidutööst

Joanna Hoffmann Foto: Kristjan Teedema

Äsja said avalikuks südalinna kultuurikeskuse arhitektuurivõistluse tulemused. Tegu on põneva ja olulise etapiga 1940. aastal avatud Tartu kunstimuuseumi päris oma kodu otsingutel. Täna tundub muuseumi tulevik selles osas helge, et lootus kolida nii näitused kui ka kollektiiv tänapäevastele nõuetele vastavatesse tingimustesse näib saavat reaalsuseks.

Et uude kultuurikeskusesse on planeeritud mitu asutust, tuli žüriil leida esitatud teoste seast lahendus, kus kõigil on hea olla. Kunstimuuseumi jaoks oli oluline, et kultuurikeskuse põhifunktsioonid, eelkõige kunstimuuseum ja raamatukogu, oleksid nähtavad kohe põhikorruselt. See on 3 + 1 Arhitektide ja Kino maastikuarhitektide võidutöös «Paabel» hästi lahendatud, sest muuseumisse viib lai ja avatud keskse asukohaga trepp. Kunstimuuseum ei jää uude hoonesse sisenedes märkamatuks.

Ka paistab võidutöö silma hästi läbimõeldud ruumiplaneeringuga. Kunstimuuseum on terviklik: pood, galeriid ja näitusteks vajalikud ettevalmistusruumid on planeeritud ühele alale ning majasisene logistika on hästi paigas. Nii külastajatele kui ka töötajatele on muuseumialal liikumine ja toimetamine tehtud võimalikult lihtsaks ning loogiliseks. Kõik olulised funktsioonid oma lähestikku. Esmalt jõuab külastaja muuseumi poe alale, kust saab soetada pileti, ning näitused koos haridusalaga on kohe sealsamas. Igale poole pääseb hõlpsasti ratastooli ja lapsevankriga, mis praeguses viltuses majas on pigem keeruline protseduur, mistõttu kõik kunstihuvilised paraku näitustele ei tule.

Uue lisandusena senisele vahetuvate näituste programmile avaneb tulevases hoones muuseumi kollektsiooni väärtustav kaua igatsetud püsiekspositsioon.

Tartmusi kogus on enam kui 25 000 erilist kunstiteost, ent pikalt kestvad näitused, kus saaks kokku võtta näiteks siinse regiooni kunstiloo, ei ole praegu nii ruumipuuduse kui ka ebasobiva hoone sisekliima tõttu võimalikud. Soovime, et meie tõelised hitt-teosed, sealhulgas Konrad Mägi, Karin Lutsu ja Elmar Kitse loomingu näited, oleksid külastajale alati kättesaadavad. Püsiväljapanek, mille eluiga on umbes kümme aastat, võimaldab lisaks luua ka põhjalikke haridus- ja publikuprogramme, lahendusi erivajadustega inimestele, digieksponaate ja palju muud, mis lühikeste näituste puhul ei ole majanduslikult otstarbekad või jäävad ajanappuse tõttu tegemata.

Praegu on muuseumi raamatukogu külastatav vaid raamatukoguhoidjaga kokkuleppel. Meil on lihtsalt liiga vähe ruumi ning töötajate kontorilauad, sealhulgas minu töökoht, asuvad keset raamatukogu. Uues hoones leiab muuseumi väärtuslik erialakirjanduse kollektsioon sobiva koha linnaraamatukoguga ühisel kunstiraamatute alal.

Seega saab tulevikus meie teavikutega tutvuda, neid uurida, laenutada ja lugeda täpselt sama mugavalt ja samadel alustel nagu uues moodsas linnaraamatukoguski. Ei mingit etteteatamist, aja broneerimist või kitsastes tingimustes töötamist. Kunstimuuseumi teadusarhiiv asub võiduprojektis mugavalt kunstiraamatute osakonna juures, nii et uurijatele ja tudengitele on kõik hästi kättesaadav ning korraga samas kohas.

Ka on meie jaoks oluline terve maja terviklikkus ja kasutajasõbralikkus. Nimelt peame tähtsaks seda, et kui inimene tuleb uude kultuurikeskusesse, saab ta külastada muuseumi, raamatukogu, kino, kohvikuid-restorane korraga. See tähendab seda, et ta peab vaid korra võtma seljast üleriided ning vabanema liigsetest kompsudest ja võib seejärel pikalt ning muretult veeta hoones kultuurselt aega. Arhitektuurivõistluse võidutöö on täpselt selline, kus see kõik on võimalik – vahepeal ei pea uuesti riietuma ja üle hoovi kuhugi vantsima. Majas on võimalik veeta tunde ja tunde nii, et kõht saab täis, raamat loetud ja meel kvaliteetselt lahutatud.

Suuremad kunstimuuseumi sõbrad on ikka ja jälle esitanud olulise küsimuse: mis saab muuseumi kogudest? Kui muuseumi kasutuses olnud Vallikraavi tänava hoone kuulutati 2016. aastal varisemisohtlikuks, lükati käima kiire protsess, et muuseumi kogud jõuaks turvalistele pindadele Eesti Rahva Muuseumis. Selleks, et kollektsioon viia tänapäevastesse tingimustesse, tehti suuri investeeringuid. Saan kindlustundega öelda, et enamik kunstimuuseumi kollektsioonist on praegu väga hästi hoitud.

ERMi hoidlatesse plaanime esialgu ka jääda. Pikemas perspektiivis on Eesti riik planeerinud ehitada nii Põhja- kui ka Lõuna-Eesti muuseumide ühishoidlad. Sestap ei olnud kuidagi otstarbekas või mõistlik planeerida uude kesklinna hoonesse ladu. Tänapäeval on paljudel muuseumidel üle maailma kollektsioonide hoiuruumid vähemas või suuremas või koguni täies mahus galeriihoonest eemal. See on ratsionaalne seetõttu, et galerii ja hoidla funktsioonid on täiesti erinevad – alustame kasvõi sellest, et linna kõige magusamale alale ei peaks rajama suures mahus avalikkusele suletud laoruume.

Meie koguhoidjad ja uurijad pääsevad vajadusel alati hoidlatesse teostega tutvuma ning oluliseks abiks teadustöö tegemisel või näitusteks ettevalmistuse eeltöö tegemisel on väga suures mahus digiteeritud materjal. Muuseumi kogude asumine ERMis ei ole meie töötamise kvaliteeti mitte kuidagi kehvemaks muutnud.

Tartu kodanikuna pean väga oluliseks ka seda, mis toimub majast väljaspool. Mitme sissekäiguga võidutöö avab end suurelt jõe poole, ent majja pääseb ka küüni tänavalt. Poe tänava pool laiub mitmekesine park, kust läbikäidav jalgtee on ääristatud laste mängualaga. Jõeäärses roheluses leiavad koha juba armsaks saanud välikohvikud. Nii et linlastele südamelähedane park ning mänguväljak ei kao kuhugi. Park saab uue ja palju läbimõelduma kuue kui senine nõukogudeaegne plaaditud plats, kus hoolimata pargi servas kõrguvatest puudes on pingil istudes suhteliselt võimatu palava ilmaga mingisugustki varju leida.

See, et muuseum ja linnaraamatukogu koos teiste kultuuriteenustega hakkavad asuma nii kesksel kohal südalinnas, on võit ka Tartu linnale. Kui võtame näiteks Tallinna, siis kujutagem hetkeks ette, et Solarise keskuse asemel Estonia teatrist üle tee oleks Kumu ja Eesti kunstiakadeemia oleks rajatud selle ajaloolisele kohale Tartu maanteel. Nüüdseks on mõlemad asutused saanud endale väärikad hooned mujale ja võivad ise olla rahul, kuid kaotajaks jäi Tallinna linna süda. Oleks ikka palju palju ägedam, kui linna keskus kihaks kultuurist.

See, et Tartu suudab südalinna kõige prominentsemale alale rajada hoone just kultuuriasutustele, on hindamatu väärtusega ja tõeline vägitegu. Müts maha ja suur aitäh!