Krista Aru: muutus tuleb noortega

Krista Aru avab Tartu ülikooli raamatukogus näitust. Foto: Sille Annuk

Sisukad, siirad ja veenvad olid need noorte esseed, mille kirjutajad ise XIII koolinoorte laulupeol ette kandsid. Nii nagu kogu laulu- ja tantsupeos, kõneles ka nendes esseedes arusaamine, et väikese rahva omariiklus on väärtus, mida õnnestub keerulises ja halastamatus maailmas hoida ja edendada vaid siis, kui me seda ise iga päev ja iga tund väärtustame, selle üle uhked ja tänulikud oleme.

Noorte laulu- ja tantsupeolt kostnud suhtumiste, hinnangute ja hoiakute taustal on veelgi enam piinlik meie riigi kõige kõrgemas ja tähtsamas organis riigikogus kevadel toimunu pärast. Kuidas on võimalik, et Toompea lossist, kuhu me rahvana oleme valinud iseenda parimad esindajad, kostis vaid väiklast nääk­lust, tigedust ja lauslollust, kuigi probleemid, mida lahendada, suisa karjusid näkku?

Mina mäletan Toompea lossi ja selle suurt saali kohana, kus tahtsin olla parem ja töökam, tahtsin käia sirgema selja ja avatud meelega. Seda viimast oli eelkõige vaja siis, kui kellegi jutus oli midagi suisa vastukarva või ülekohtune, aga mis tuli siiski ära kuulata. Oleks olnud ju lugupidamatu teistsuguse arvamuse suhtes seda mitte kuulata või see ette ekslikuks kuulutada.