keele teritaja ⟩ Tamm või pais – ons neil vahet? (2)

Sirje Toomla
, keeletoimetaja
Copy
Keele teritaja.
Keele teritaja. Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Keel ei ole kunagi ühetaoline, selles peitub tohutult palju erinevaid allkeeli ja kihte. Üldkeel on see, mida me kõik valdame, võib öelda, et see on kõige laiem keele osa. Üldkeelele on omane see, et sõnadel on palju tähendusi ning see, mida sõnaga tahetakse väljendada, ilmneb lausest, kontekst annab talle tähenduse. Seletavast sõnaraamatustki on näha, et mõnel sõnal on oi kui palju tähendusi, näiteks sõnal «käima» on neid 22. Keel ise on muutlik, sellega saab mängida ning see teebki keele rikkaks.

Mõnes mõttes ebamäärasele ja mängulisele üldkeelele vastandub oskuskeel, kus sõnadel on väga konkreetne tähendus, iga sõna taga peitub vaid üks mõiste. Oskuskeeles mitmetähenduslikkusel kohta pole – ei kujuta ju ette, et näiteks teadusartiklis nimetataks rästikut ussiks või hoone projektis kasutataks sõna «ehitus» ehitise sünonüümina.

Need kaks justkui väga erinevat keelt on omavahel tihedasti seotud ja vahel võib tekkida küsimus, kas ja millisel määral tuleks meil üldkeeles samuti järgida oskuskeelt, ehk täpsemalt, kui kergel käel saame ringi käia sõnadega, millel terminitena on üks ja ainus tähendus, kuid tavakasutuses on mitmetähenduslikud nagu sõnad ikka. Keelele tulekski loominguliselt läheneda, aga viimati hakkab asjalikus tekstis, näiteks uudistes, segama, kui terminit hooletult pillatakse?

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles