/nginx/o/2023/07/06/15439111t1h764c.jpg)
Põllumehed peavad oma pisaratega põldu kastma, kui viljasaagid veepuuduse tõttu hakkavad ikalduma. Ütlesin niimoodi 16. juuni «Vikerhommikus». Selleks ajaks polnud enamik Eestit kuu aega vihma näinud, kuu esimesel poolel oli sadanud vaid 2–16 protsenti juuni normist ja pikalt kestnud põud ajas nutma mitte ainult põllumehi.
Kolletav muru tõi pisara silmaveerele paljudel majaomanikel. Kurjakuulutavalt kraksuv samblik metsa all tähistas erakordselt suurt tuleohtu ja nii mõneski Eestimaa jões oli veetase langenud ajaloolise miinimumi lähedale.