Elujõulised vanad kased Ravila tänaval tuleb alles jätta, leiab rattaliiklejate selts (5)
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
28. juuni 2023, 18:32
:format(webp)/nginx/o/2023/06/28/15420446t1h1758.jpg)
Kui puudel on oht sattuda sae alla, leidub alati nende eest seisjaid. Mittetulundusühing Tartu Rattaliiklejate Selts on saatnud 28. juuni õhtupoolikul Tartu linnapeale, abilinnapeale ja teedeteenistuse juhatajale ettepanekud, kuidas rajada Ravila tänavale uus rattatee nii, et linnaloodus alles jääks.
Pöördumine on ajendatud 21. juunil Tartu Postimehes ilmunud uudisest «Vaidlus tärkab. Ravila tänava kaseallee läheb rattatee nimel sae alla» ning selles palutakse elujõulised vanad kased säilitada.
«Tervitame linnavalitsuse tahet ehitada välja rattateid, kuid palume seda mitte teha elujõuliste vanemate puude arvelt,» öeldakse kirjas, millele on alla kirjutanud Tartu rattaliiklejate seltsi juhatuse liige Jürgen Karvak. «Mõistame, et teedel ja tänavatel on nõuded, millele need peavad vastama, aga need tingimused on meie endi kokkulepped ning olenevalt asukohast võiks teha erisusi.»
Kirjas tuletatakse meelde, kui väärtuslikud on linnas puud ja missugust kasu need annavad. Alleed on elupaik linnalooduse teistele liikidele, puhkeala inimestele, jahutajad teel liikujatele ja tervele linnakeskkonnale. On kulunud mitukümmend aastat selleks, et need alleed on just niisugused. Nüüd läheb uute noorte puude istutamise järel taas paarkümmend või enam aastat aega, enne kui linn ja inimesed neist samaväärset kasu saaksid.
«Teeme ettepaneku, et mõeldaks, kuidas teha puude vahele rattatee nii, et puud saaksid säilida,» öeldakse seal veel. «Olgu selleks kitsam rattatee, teistsuguse pinnapealsema ehitusmeetodi kasutamine, tee tõstmine maapinnast natuke kõrgemale, ühesuunaline sõidusuunas rattatee või muu lahendus. Samuti on ka variant kaaluda tee tavapärasel viisil ehitamist, kuid mitte puid maha võtta, vaid anda neile võimalus kasvada. Puud, mis ei jää ellu, saaks sel juhul asendada nooremate puudega ükshaaval. Lisaks võiks see olla ka raiumise ja istutamise arvelt rahakulu vähendamine.»
Kirja lõpulõigus rõhutab Jürgen Karvak veelkord seda, et ühelt poolt on meil ühiskonnana küll standardid, mille järgi linnaruumis toimetada, kuid keskkonnatingimused pole igal pool samad. «Seetõttu võiksime jätta endale ühiskonnana ruumi erisusteks, et vältida pikemalt kujunenud roheelementide eemaldamist.»
Jürgen Karvak on bioloog ja Tartu ülikooli nooremteadur. Ta korraldas tänavu juunis kogukonnapäeva, millega tuletas tartlastele meelde Jaamamõisa oja olemasolu ning tähtsust. Rattaliiklejate selts, mille juhatusse Jürgen Karvak kuulub, andis endast sel kevadel jõuliselt märku ühise teatrikülastusega, millega näidati eeskuju, et auto võib kenasti koju jääda ka siis, kui seljas ülikond ja pidulik kleit – saab ka rattaga!