Kadri Siibak: ei ole kahtlust, et Kaarel Ird oli väga vastuoluline isik

Kadri Siibak Foto: Signe Oidekivi

Kas ei oleks aeg otsustada kunagiselt «punase minevikuga» Vanemuise teatri juhilt Kaarel Irdilt talle 1984. aastal antud Tartu aukodaniku nimetuse ära võtmine, eelkõige küüditamisega seotuse tõttu – sellise küsimuse tõstatas jurist Üllar Reino 13. juuni arvamusloos.

Samas ajalehes andis Tartu linnapea ja Vanemuise nõukogu esimees Urmas Klaas sellele Reino püstitatud küsimusele õigusriigi seisukohalt korrektse vastuse. Kaarel Irdile ja veel viiele inimesele andis Tartu aukodaniku nimetuse Tartu töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee. Tartu linnavolikogu ega linnavalitsus ei ole selle organi õigusjärglased.

Kaarel Irdist on jäänud mahukas arhiiv ja temast on kirjutatud palju (vt T. Saluvere, «Kaarel Ird ja Vanemuine Nõukogude kultuuripoliitika kontekstis».). Erinevate allikate pinnalt ei ole kahtlust, et Kaarel Ird oli väga vastuoluline isik. Teda nii vihati kui ka austati. Teatriuurimustes on väidetud, et Ird jäi elu lõpuni kandma «juunipunase» märki ega vabanenud vaimselt sellest taagast (vt J. Rähesoo, «Eesti teater. Ülevaateteos», Eesti teatriliit, 2011, lk 307) ning meenutatakse, kuidas nad Irdiga koos kommunismi sõimasid (vt E. Kampus, «Teatrist. Vanemuisest ja vanemuislastest», Eesti teatriliit, 2019, lk 138) või kuidas Tartus Vanemuise korraldatud seminaride üheks magnetiks oli Vana Hirmsa ülimalt avatud ja Nõukogude-kriitilised mõtteavaldused (vt E. Kampus, nt lk 207).