PÄEVIK ⟩ Siit edasi olen mina, suvi ja üks jahe õlu!

Nooremseersant Parvin Tiks õppuse tänavuse Kevadtormi ajal Kaberneemes. Veel tuleb reserviaega veidi oodata. Foto: Erakogu

Läinud neljapäeva hommik ei olnud Tartu noormehele Parvin Tiksile (20) kaugeltki samasugune nagu eelmised 11 kuud. Esiteks olid kellaosutid selleks hetkeks, mil ta silmad avas, juba ebaharilikult kaugele nihkunud ja teiseks oli ümberringi tavatult vaikne. Ei mingit kiledresside sahinat! Ammugi mitte kärsitute ülemate painavat kamandamist. Oli 15. juuni hommik – esimene pärast ajateenistuse läbitegemist.

Veel nädal varem oli Tiks ajateenija nagu paljud teisedki tema eakaaslased – auastmelt nooremseersant, ametilt sõjaväepolitsei meeskonnaülem. Ta asus aega teenima möödunud suvel, jättes oma Karlovas asuva kodu ühes ema, isa, kahe koera ja kümblustünniga sinnapaika. Bussisõit viis ta tol juulikuu päeval põhjarannikule Paldiskisse. Veel 34 aastat tagasi kaitsti selles külmade meretuulte tallatud betoonlinnas üliohtlike tuumareaktoritega ühe teise riigi huve. Aga nüüd seistakse seal sinimustvalge eest – nii nagu on õige ja ainumõeldav. Seisis 331 päeva ka seersant Tiks.

Tartu Postimehe palvel pidas Tiks oma teenistuse viimase nädala vältel päevikut, et lugeja saaks aimu, kuidas vaba Eesti kaitsjad oma nekrutipõlve viimased peatükid kokku seovad ja siis nelja tuule poole kaovad. Aga vaid viivuks, sest vabadus ei ole iseenesestmõistetav ning peagi tuleb teadmiste ja oskuste täiendamiseks jälle sõdurisaapaid kanda.