/nginx/o/2021/01/21/13587859t1h4ad6.jpg)
/nginx/o/2023/06/20/15404329t1h6c0c.jpg)
Ei soovi kutsuda kedagi sambasõja järjekordsesse lahingusse. Pätsu pead kui värsket värki märkame, Jaak Joala mulgimaiseid tulesid-vilesid mäletame. Oma esindussambast, Vabadussõja võiduristist, aga vaatame hajameelselt läbi.
Eestlastena oleme legendaarsed oma laulupidudega, monumentidega paraku on meil muresid. Ükskõik kas püstitatakse kliimasobimatu võõrstiilne klaasrist Tallinna või korraldatakse halenaljakas sambakarneval Viljandis, kas püüdis skulptor Kangro laeva kandva Kalevipoja hiidkuju sättida Tallinna lahte või kivi viskava versiooni Saadjärve äärde – no kohe mitte ei lähe.
Vabaduse väljakul tema klaasilikus kõrguses seisev võidusammas pidi autorite idee kohaselt seostuma jääga, tuletades meelde, et Eesti on põhjamaa. Jääskulptuuri illusiooni pidi rõhutama monumendi seest kumav valgus. Paraku sai see imeilu meie klaasilikule kõrgusele saatuslikuks, sest kohtusid arusaamatu rahakasutus, ebaõnnestunud konstruktsioonid ja poliitiline arrogants.
Kui isiklikult me maksumaksjatena seda olukorda võtta oskame? Meie tähelepanu on pihustunud poliitpurelemiste, pandeemia, sõja, inflatsiooni, põua ning järgmiste kummaliste kunstiteoste vahel.
Aeg-ajalt võib imestada, kui nina nutifonidest hullude uudiste voost üles tõstame, mida need murumütsid seal Pekkaniska peal jälle kõõluvad – perfomance? Ei, jätkub üha kestev ulmeliselt kallis «sambatants». Rahvas on selle laristamise asjus juba immuunne. Mängu läheb kõik: valgustus, parandus, soojendus, jahutus, asendus – ristirahvas, rõõmusta, maksuraha larista! Kõik, mis viltu minna sai, läkski: kiirustamine, tehnilised mured, Tšehhi klaasitootjate saamatus, hoomamatu eelarve, ideoloogilised konfliktid.
Kuidas algas? Kõigepealt oletati, et kiiresti saab kauni hiigeltoote kogenud Soome lauanõude tootjalt Iittala abiga. Aastast 1881 tegutsenud Iittalast aga vastati, et enne poolt aastat on mõeldamatu. Aga tulistel eesti meestel oli kiire ning mindi siva tšehhide juurde. Kahjuks füüsikust kaitseministrile Jaak Aaviksoole ei jõudnud Iittala sõnum kohale: klaas vajab valamise järel pool aastat seismist, et pragusid sisse ei tuleks!
Alates 2007. aasta ideekonkursist kuni käesoleva aasta kuludeni on samba püstitamine ja hooldamine läinud maksma juba pea kümme miljonit eurot. Valu põlistamise hüperkulud tulenevad remonttöödest, mille planeerib Riigi Kinnisvara AS lähtuvalt hoolduskavast ja objekti seisukorrast koostöös kaitseministeeriumi valitsemisalas asuva Eesti sõjamuuseumi – kindral Laidoneri muuseumi kui objekti omanikuga.
Eestlased kui taltsalt töökas rahvas on ennast unustanud seda tölplust maksma nagu püsikorraldusega trahvi: vahetame järjest värvi muutvaid klaaspaneele, silikoonitame ja kuulame pikki monolooge leedtehnika valgusimedest ning otsime oma ausamba seest vahelduvvoolu – vahel on ja vahel pole –, ja niimoodi juba 14 aastat.
Rahandusministeeriumi ülevaatest samba halduskulude kohta selgub, et viimastel aastatel on rajatise hooldamiseks kulunud keskmiselt 180 000 eurot aastas.
Pärast samba valmimist aastal 2009 ilmnesid vead, mille parandamiseks läks 2009.–2011. aastal 800 000 eurot. Ligi 8,5 miljonit eurot maksnud sammas neelas aastal 2016 ilma käibemaksuta 125 823 eurot. Aastatel 2018–2020 varieerusid hooldustööde summad 128 000 – 298 000 eurot. 2018. aasta remonttööd küündisid 237 640 euroni, siis vahetati risti klaasdetailid. 2021. aasta suurem töö oli monumendi tagaseina valgustite vahetus maksumusega 49 345 eurot.
Aastatel 2022–2025 kasvavad samba hoolduskulud kuni 84 226 euroni. Summade puhul on võetud arvesse võimalikku tarbijahinnaindeksi kasvu ja ootamatuid töid, kuid pole kindlust, et hoolduskulud ei kasva aastate jooksul veelgi, kuna need ei sisalda remonttöid.
Eestlased kui taltsalt töökas rahvas on ennast unustanud seda tölplust maksma nagu püsikorraldusega trahvi.
Mulluse riigieelarve eelnõu seletuskirjast selgub, et sõjamuuseumi eelarvesse oli planeeritud seoses valguse- ja automaatikalahenduse ajakohastamisega 600 000 eurot, sest valgustite eluiga sai läbi. Möödunud aastal teatas Eesti sõjamuuseumi nõunik Peep Reisser: «Esimene hankevoor küll ebaõnnestus, kuid me peame ennetama seda, et sammas näiteks ära ei kustuks või mingi jama seal oleks …»
Lahenduseks oleks pöördumine meie eestimaise, ehitusinsenere koolitava Tallinna tehnikaülikooli poole, et saada kujunenud olukorrale eksperthinnang. See on meie oma ülikool, mille teadlasi tuleks praeguses olukorras kõige enam usaldada. On mõttetu tellida võõraid hinnanguid, kui meil on pädevad ehitusspetsialistid, kes on kursis ehitusmaterjalide käitumisega just meie kliimavöötmes.
Tasuks uurida, miks klaas muudab värvi – ja seda nii lühikese ajavahemiku järel. On see ehk seotud kondenseerumisega? Kui samba sees tekib niiskus, siis see mõjutab klaasi eluiga – eriti talvel temperatuuride kõikumisel. Kliimamuutuste, happelisuse ja osooniaukude tõttu on protsess veel kiirem.
Kas samba sees õhu tsirkuleerimiseks loomulik ja sundventilatsioon on piisav? Hermeetilise katte puhul oleks olukord teine. Paneelide vahed on tihendatud, kuid tihendid ju väsivad ning see eeldab plaanilist tihendite vahetust. Selleks tuleb kogu sammas aeg-ajalt lahti võtta – mina isiklikult küll ei taha selle eest rohkem maksta! Aastatega klaas vananeb – kui on vaja vahetada mõni plaat uue vastu, siis need erinevad teistest. Kas sel juhul on mõeldud kõik plokid jälle välja vahetada?
Sooviksin selgitusi, milline oli/on esindusmonumendi elektritöid teinud firma tase – leedtehnikat saab vee eest kaitsta. Seda tehnikat kasutatakse ka sügaval vee all. Aga avalikult teatatakse, et lambid põlesid läbi ülekoormuse tõttu. Sellisel juhul oli valesti arvutatud tarbimisvõimsus. Alati oleks võimalik klaaspaneelid välja vahetada marmorplaatide vastu, jääks ära probleemid elektriga ning ka puhastus-hooldus.
Lahenduseks oleks pöördumine meie eestimaise, ehitusinsenere koolitava Tallinna tehnikaülikooli poole, et saada kujunenud olukorrale eksperthinnang.
Rainer Sternfeld, üks neljast samba autorist, on öelnud: «Olime siis kõigest 24-aastased, tegime vigu ning tšehhid petsid meid. Hädad tulenesid projekteerimise ja projektijuhtimise kogenematusest. Probleemid on tingitud ühest asjast – klaasist.» (Postimees 30.11.2018)
Mõistan riigiisade soovi korvata moraalset võlga Vabadussõjas võidelnute ees. Nüüdseks olen koos sinuga, vend-õde maksumaksja, kümme miljonit investeerinud ning soovin näha Harjumäel tõelist vabadussammast.
Nende rahvajuhtide valimisega Eestit juhtima, kes tasakaalust väljas riigieelarve asemel säästliku tervikpaketi loovad, on paraku ligi neli aastat aega. Veel nii palju aastaid klaasi kliristada enam ei taha – asendagem mälestusmärgi tahvlid Maarjamaa oma materjalidega ometi!
Ühes hingates võiksime igaüks ühe euro annetada, et äpardunud sambakarneval lõpetada. Paepealne maa pakub dolomiiti, raud ja pronks on meile omased.