KIRI ⟩ Andres Jaeger: minevik kipub korduma

Andres Jaeger Foto: Erakogu

Viimastel päevadel on Tartus arutuse all olnud suhtumine Kaarel Irdisse. Alguse sai see jurist Üllar Reino artiklist, kus ta rohkete põhjendustega seab kahtluse alla nimetatud isiku sobivuse Tartu linna aukodanikuks. Seoses sellega meenus mulle üks minu arvamusavaldus kõnealuse isiku kohta, mis on avaldatud elulugude teemale pühendatud kogumikus «Elust elulooks» (Tänapäev, 2010). Selles olen avaldanud muusikaga seotud noorusmälestusi 1950.–1960. aastate muusikalavastustest Vanemuises.

Selles sisaldus lõik Vanemuise teatri kauaaegsest juhist Kaarel Irdist. «See oli mees, keda paljud ühtaegu vihkasid ja austasid. Vihkasid mitte ainult seepärast, et ta oli veendunud kommunist (idee pärast pole ju mõtet kedagi vihata), vaid tema mitmete tegude pärast. Osales ta ju aktiivselt näiteks 1941. aasta massiküüditamise läbiviimisel. Sellest ajast pärineb ka rahva seas laialt liikunud, väidetavalt aga ka ilmselt tõestisündinud lugu: tulnud Ird küüditamisööle järgnenud hommikul tuttavale vastu, see pärinud «Kust sina siis nii väsinult tuled?», «Sõnnikut vedamast», vastanud Ird. Juba see näitab, milline proletaarne tigedus selles inimeses peitus.

Austati teda aga kogu Vanemuise teatrile pühendatud elu pärast, kuigi samal ajal oli üldiselt teada ka tema jõhkravõitu käitumine näitlejatega jms. Irdi suurimaks teeneks võib pidada seda, et ta suutis kohalike punavõimurite survest hoolimata säilitada Vanemuise teatri mitmežanrilisena. Teatavasti kehtis N Liidus reegel, et väiksemates liiduvabariikides võisid muusikateatrid olla vaid pealinnades, Eestis seega vaid Tallinnas. Ird sellega ei leppinud ja pöördus otse Moskvasse N Liidu kultuuriministri poole ning saavutas Vanemuise säilimise ka muusikateatrina. Veelgi enam, Vanemuisest sai mitmežanrilise teatri näidis kogu N Liidu jaoks, siin peeti mitmed selleteemalised üleliidulised konverentsid. Siinkohal tuleks veel arvestada, et kui Vanemuine oleks muusikateatrina kümneid aastaid tagasi likvideeritud, siis oleks see nii ka jäänud, sest iseseisvuse taastanud Eesti kultuuripoliitika (kui seda üldse on) jätkab nõukogudeaegset traditsiooni – soosib kultuuri arendamist peamiselt vaid Tallinnas.»