/nginx/o/2023/05/15/15322712t1hcc67.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/06/05/15371868t1h9f18.jpg)
Tartu linn jättis kooskõlastamata valitsuse eelnõu tulumaksuseaduse muudatustega, mille eesmärk oli ümber jagada ligi kümme miljonit eurot kohalike omavalitsuste vahel. Kuigi natuke hiljem jättis eelnõu kooskõlastamata ka Eesti linnade ja valdade liit, sai Tartu oma otsuse eest omajagu kriitikat. Seetõttu on kohane avada muudatuse telgitaguseid finantsanalüütiku pilgu läbi.
Valitsuse soov oli suurendada omavalitsuste osa residendist füüsilise isiku riiklikust pensionist laekuvast tulumaksust ning vähendada omavalitsuste osa töötasust ja muust maksustatavast tulust laekuvast tulumaksust. Muudatus oleks riigieelarve kontekstis nullsummamäng: omavalitsused midagi juurde ei saa, vaid muudatus jagab nende vahel raha ümber. Sellise muudatusega võidaksid 64 omavalitsust, kes on suhteliselt vaesemad, ja kaotaksid 14 suhteliselt rikkamat, Vormsi vald jääb nulli. Tartu on kaotajate seas.
Pealtnäha on tegemist õiglase Robin Hoodi stiilis plaaniga: võtta rikkamatelt ja anda vaesematele. Seetõttu ongi Tartu saanud etteheiteid, et ei olda üldise hüvangu nimel valmis natukesest oma tuludest loobuma. Leian, et kui asi oleks nii lihtne, siis oleks Tartul tõesti mõistlik suuremeelsust üles näidata ja see ajutine rahakaotus alla neelata. Peamine põhjus valitsuse eelnõu suhtes skeptiline olekuks peitub aga hoopis mujal kui oma rahakoti kaitsmises. Probleem on omavalitsuste rahastamises üldiselt.
Omavalitsuste rahastamise probleemidega puutusin esimest korda kokku juba 2005. aastal. Esimene põhjalik teadusuuring, mis sel ajal kätte sattus, oli Tartu ülikooli analüüs Eesti omavalitsuste finantsilisest suutlikkusest ehk finantsautonoomiast. Järeldus oli ühene: Eestis valitseb liigne fiskaaltsentrism, omavalitsused on finantsiliselt liiga nõrgad.
Praeguseks on möödunud peaaegu kaks kümnendit, tehtud uusi uuringuid (mh riigikontroll), kuid järeldus on olemuslikult alati seesama.
Nüüd tuleks võtta riigikontroll ja ülikooli teadlased juurde ning lahendada probleem, millest on pikalt mööda vaadatud.
Kas midagi on nende peaaegu 20 aasta jooksul siiski muutunud? On ikka, olukord on läinud hullemaks. Keskselt on tehtud mitmeid omavalitsuste finantse puudutavaid otsuseid, mis kokkuvõttes on valdade ja linnade finantsautonoomiat halvendanud.
Lisatud graafikul on kuvatud suuremad omavalitsuste rahastust puudutavate riigivõimu otsuste mõjud (graafik ei pretendeeri absoluutsele täpsusele, sest arvestatud on vaid olulisemaid muudatusi, kuid üldpilti see ei mõjuta). Nullpunktiks on võetud ülal nimetatud 2005. aasta. Teadlaste hinnangul oli juba nullpunktis olukord halb ning vajalik olnuks omavalitsuste rahastust suurendada, kuid graafik näitab hoopis vastupidist: edasised otsused on olnud selgelt keskvalitsuse kasuks ja omavalitsuste arvelt. Keset majanduskriisi aastal 2009 võeti keskvalitsuse jaoks ära märkimisväärne tulu, mis on siiani täielikult tagastamata.
Eesti linnade ja valdade liit on aastaid võidelnud olukorra parandamise nimel. Tartu on viimase kümne aasta jooksul esitanud ilmselt rohkem finantsautonoomia suurendamise ettepanekuid kui ükski teine linn või vald. Peaaegu mitte ükski idee ei ole aga keskvalitsuse toetust leidnud. Põhiline vastuväide, millele enamasti on põrkutud, on, et omavalitsuste olukord on suhteliselt hea ja muudatused seetõttu ebavajalikud.
Arvud viitavad aga, et omavalitsuste rahastus ei ole vastavuses nende ülesannetega, mistõttu nad on olnud sunnitud juurde laenama. Alates 2005 on nende koondeelarve olnud vaid mõnel aastal positiivne, seda väikeses ulatuses ja suuresti tänu Tallinna panusele. Perioodi 2005–2022 koonddefitsiit läheneb poolele miljardile eurole. Arvud viitasid juba aastaid, et tõsisem negatiivne mõju majanduskeskkonnale võib paisata omavalitsused suurtesse raskustesse. Nüüd on see käes.
Kolmandik omavalitsusi on teatud määral finantsraskustes. Mõnd ootab saneerimine. Kõigile, sealhulgas valitsusele, on selgeks saanud, et seis on hapu ja tegutseda hädavajalik. Just nüüd, kui kõik asjaosalised on olukorra tõsiduses ühel meelel, on parim aeg võtta ette olulised muudatused ning rahastamismudel korda teha. Sellist aega ei pruugi enam mõnda aega tulla. «Kunagi ära lase heal kriisil raisku minna» on Winston Churchilli tuntud tarkus. Nüüd tuleks võtta riigikontroll ja ülikooli teadlased juurde ning lahendada probleem, millest on pikalt mööda vaadatud.
Valitsuse robinhoodilik plaan seda kahjuks ei tee. Eelnõuga jagatakse pelgalt raha ümber, kuid see ei muuda omavalitsusi tugevaks, vaid jätab nad endiselt virelema. Finantsiliselt tugevate omavalitsuste saamiseks tuleb neile raha juurde anda. Kahjuks on juba tunda, et «kriisil lastakse raisku minna».
Arvud viitasid juba aastaid asjaolule, et tõsisem negatiivne mõju majanduskeskkonnale võib paisata omavalitsused suurtesse raskustesse. Nüüd on see käes.
Ümberjaotatav kümme miljonit eurot (sellele järgneb tõenäoliselt lisasumma aasta pärast) võtab saneerimisohu mõneks ajaks maha, kuid see võtab maha ka valitsuse motivatsiooni teemaga tegeleda. Probleem saab pealtnäha lahendatud: keegi pankrotti või saneerimisele ei lähe, seega saab jätkata business as usual’i ning omavalitsuste ettepanekuid pareerida endiselt väitega, et pole teil häda midagi. Finantsiliselt tugevad omavalitsused, millest unistab nii meie põhiseadus kui ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta, jäävad kaugeks unistuseks.
Küsitavusi valitsuse toimimises on veel. Graafikul nihkub finantse kajastav oranž joon järgmisel aastal senisest veel suuremasse miinusesse. See tuleneb kavandatavast käibemaksuseaduse muudatusest, millega käibemaks tõuseb kahe protsendi võrra. Omavalitsustele toob see kaasa ligi 16 miljonit eurot lisakulusid. Maksutõusuga kaasnev täiendav käibemaksutulu laekub aga käibemaksuseadusest tulenevalt riigieelarvesse.
Seega valitsus ühe käega muudab omavalitsuste olukorra raskemaks, ise selle pealt teenides, ning teisega tuleb osale neist appi, kuid seda mitte oma, vaid teiste omavalitsuste rahaga. Ei tundugi enam nii robinhoodilik. Pigem tundub, et keskvalitsus mõtleb eelkõige oma finantsidele ning omavalitsused on jäetud vaeslapse rolli.
Vähim, mis valitsusel teha tuleks, oleks see 16 miljonit omavalitsustele tagasi anda, muutes näiteks käibemaksuseadust nii, et osa käibemaksust laekuks edaspidi neile. Võibolla poleks siis tulude ümberjaotamist enam üldse vajagi ning kui see ikkagi tehtaks, siis vaevalt, et keegi sellisel juhul protestiks.
Tulumaksuseaduse muutmise eelnõu on pealtnäha üllas. Omavalitsuste finantssuutlikkuse võrdsustamine on põhimõtteliselt õige. Hoolimata sellest väärib plaan kriitikat. Seda mitte selle pärast, mida tehakse, vaid seepärast, mis tegemata jäetakse. Valitsuse plaan aitab raskustes omavalitsusi, hoiab neid elus, kuid me vajame selliseid, kes mitte lihtsalt ei ela, vaid elavad hästi.
/nginx/o/2023/06/05/15371867t1h9683.jpg)