Robert Varik: kui kaua me kannatame paarutajate müratüranniat?

Ajaloolane Robert Varik. Foto: Margus Ansu

Kes julgeb vastu vaielda, et lõppenud maikuu on Tartus oma ilmadega olnud imeline? Särav päike ning lopsakas rohelus on toonud tänavad rahvast täis. Näib, et ükskõik kui kõrvalisse kohta ka minna, leiab igalt poolt mõne sügavat vestlust pidava tudengiseltskonna, kamba sõbralikke «Tartu vaime» võtmas ühiselt pingil päikest või emasid-isasid, kes lükkavad lapsevankreid ja jalutavad oma võsukestega. Ühesõnaga, elu on kolinud majaseinte vahelt tänavatele, just nii, nagu see suve saabumisega olema peakski.

Kuid järsku seiskub kõik. Linnulaulust ja rahva suminast lõikab läbi räme mootoriplahvatus. Tudengid lõpetavad vestluse, mõttelõng katkeb. «Tartu vaimud» vaikivad, pilgud pöörduvad üksteisest eemale müraallika poole. Laps vankris ärkab, algab nutt ning vanem õde surub kätega kõrvad tugevalt kinni.

Müra on kõrvulukustav, süda jätab löögi vahele. Ei, seda ei põhjusta reaktiivlennuk – säärane vastik, mis vanasti Raadilt õhku tõusis. See on kõigest üks juba harjumuspäraseks muutunud «kevadekuulutajast» tsiklimees, kes näeb vajadust panna masina mootor proovile. Elu, mis peatus viieks sekundiks, võib pärast tsiklimehe avantüüri harjumuspäraselt jätkuda.