/nginx/o/2011/07/31/691978t1hc68f.jpg)
Viimased dotsent Alar Läänelaiu dendroanalüüsid ei toonud selgust Emajõe vasakkalda papliallee istutusaja kohta (TPM 7.2). Haljastusajaloolane Heldur Sander on samas arvanud, et kuna Berliini pappel on üsna külmahell, võis külm allee lihtsalt ära võtta ning kuivanud puud asendati pärast sõda uutega.
Aastate 1940–1943 talved olid tõesti väga pakaselised. Kuid kas pidada tõenäoliseks, et neil karmidel talvedel külmas ära kogu papliallee, seega 237 puud. Ja kui need tõesti kuivasid või kuivas osa neist, kui tõsiselt võetav on väide, et kuivanud puud asendati pärast sõda uutega?
Mälestuste järgi
Kahel korral Tartut tabanud sõda ja Nõukogude pommirünnakud jätsid järele purustatud linna. Seetõttu oli sõjajärgseil aastail pearõhk varemete koristamisel ja südalinna esmasel heakorrastamisel. Üsna kõrvalise tähtsusega ühendustee, Emajõe-äärse ujulasse viiva puiestiku taastamiseks oleks vaevalt noil rasketel neljakümnendatel raha ja tööjõudu jätkunud.
Miks siis ei taheta uskuda, et ajalooallikate järgi kolmekümnendatel aastatel rajatud papliallee on siiski seesama, mida võime veel tänapäevalgi Emajõe põhjakaldal näha? Kas on õige ignoreerida eakamate inimeste mälestusi?
Mullu 6. detsembril ilmunud arvamuses kirjutasin, et minu koolitee viis möödunud sajandi viiekümnendail mind iga päev mööda Emajõe põhjakalda äärset puiesteed ülikooli keemiahoonesse. Juba siis oli seal kõrge papliallee, mis ei saanud kuidagi olla istutatud vähem kui paarkümmend aastat tagasi.
Kinnitust oma mälestuste tõepärasusele sain ka ühelt kursusekaaslaselt, kes ülikooliaastail elas samuti üle jõe ja kelle koolitee kulges samuti läbi Emajõe-äärse paplite puiestiku. Ka tema mäletas selgesti, et läinud sajandi viiekümnendail kasvas Emajõe vasakkaldal kõrge papliallee.
Arutasime hiljuti dotsent Alar Läänelaiuga küllalt põhjalikult Emajõe põhjakalda paplite pärinemist, analüüsisime ühiselt dendrogramme ja vaatasime vanu fotosid. Hoolimata mõningasest vastuolust, õigemini ebaselgusest dendroanalüüside tulemuste ja ajalooallikate vahel pidas ka Alar Läänelaid siiski kõige tõenäosemaks, et vähemalt Emajõe vasakkalda papliallee pärineb kolmekümnendaist aastaist, ajast, kui Tartu linnapeaks oli kindral Aleksander Tõnisson.
Vastus atmosfäärist
Vastuolu lahendamiseks pakuksin nüüd radiosüsinik-meetodil põhinevat analüüsi, millega olen tegelnud juba rohkem kui viiskümmend aastat. Praeguse probleemi lahendamiseks on puit oma aastaringidega ideaalne materjal ning ajajärk, mille vanust radiosüsinikmeetodil määrata tuleks, on nii usaldusväärsuselt kui ka täpsuselt ülimalt sobiv.
Analüüsi täpsuse kindlustaks praegune Tartu Ülikooli geoloogiaosakonna radiosüsinikulabor tänu eelmisel aastal saadud uuele kõigiti nüüdisaegsele aparatuurile.
Selgitan meetodi põhimõtet: kasvavatel puudel on omadus salvestada ja säilitada oma aastaringides süsiniku radioaktiivse isotoobi C14 samasugune sisaldus, mis oli selle aastaringi kasvamise ajal õhu süsihappegaasis.
On teada, et kuni 18. sajandini oli atmosfääri radiosüsiniku sisaldus maakeral enam-vähem püsiv. Siis alanud tööstusrevolutsiooni tulemusena, mil paisati fossiilse kütuse põletamise käigus õhku suuremates kogustes mitteradioaktiivset süsihappegaasi, täheldati atmosfääris radiosüsiniku sisalduse vähenemist. See radioaktiivse süsiniku vähenemine kajastus selgesti tol ajal kasvanud taimedes ja ka puude aastaringides.
Möödunud sajandi neljakümnendatel alanud Ameerika tuumakatsetused ja aatomipommid Jaapani linnadele kutsusid esile radiosüsiniku sisalduse märgatava suurenemise atmosfääris, see on talletunud ka tol ajal kasvanud puude aastaringides.
Nõukogude Liidu suurte vesinikupommide katsetused möödunud sajandi kuuekümnendail aastail põhjustasid radiosüsiniku sisalduse suurenemise atmosfääris isegi kaks korda.
Pärast tuumakatsetuste keelustamist atmosfääris hakkas radiosüsiniku sisaldus süsinikuringluse tulemusel geosfääris vähenema ja on nüüdseks saavutanud peaaegu sõjaeelse taseme.
Tüvelõik eksponaadiks
Emajõe kaldapealse paplite istutusaja kindlakstegemiseks oleks seega vaja määrata ühe seal praegu kasvava papli südamiku aastaringide radio-süsiniku sisaldus ning analüüsi tulemus peaks näitama, kas see vastab kolmekümnendate aastate tasemele või on tegemist neljakümnendate tuumaplahvatustest tingitud kasvanud radioaktiivse süsiniku sisaldusega.
Et saada analüüsiks piisav kogus materjali, tuleb ohverdada üks praegu kasvav pappel. Kas Tartu on valmis niisuguseks ohvriks?
Peale Tartu ajaloo huvi rahuldamise on saadud proovid väärtuslikuks materjaliks ka edasiseks paplitega seotud dendroloogiliseks uuringuks.
Sellest papli tüvelõikest võiks Ahhaa keskus saada ka Tartu ajaloo viimase 80 aasta kronoloogiat ilmekalt näidistava eksponaadi: selle juures oleks võimalik näidata, millised ajaloosündmused on Tartus aset leidnud puu vastavate aastaringide kasvamise ajal. Samuti võiks lisada, millised olid kunagi Tartus valitsenud maksimum- ja miinimumtemperatuurid.
Samal teemal: Emajõe-äärse papliallee vanus, TPM 28.11.2011, 6.12.2011 ja 7.2.2012.