Kõigepealt, alguse aluseks, tahaksin teha maani kummarduse tõlkijale, aga ei saa. Sellel on kolm põhjust. Esiteks see, et ta on kaugel, elab Tartus. Ma võiksin muidugi Tartusse sõita ja seal oma tänuavalduse mainitud moel sooritada, aga ikka ei saa, kuna tõlkija on mu (elu)ülikooliaegne sõber. Ja sõprade ees ei kummardata kohe mitte ühelgi juhul.
Ja ikka ei saa, kuna Kersti on kasvult väike ja mina liiga vana, et oma konte vibuna maani välja venitada. Ja ikka ei saa (ja nüüd tuleb see kõige tähtsam, allajoonitu): Kersti on täpselt nii pikk, kui on tema viimane tõlgitud raamat – 750 lk ehk siis lahti harutatult (ja paksendatult): seitsesada viiskümmend lehekülge. Ei ulata ju. Mis omakorda peidab minu ja peatselt ka Kersti vanust. Nii saavad kokku aeg, ruum ja elu.
