Kaidi Randpõld: soe koolilõuna kui Eesti edulugu

Kaidi Randpõld Foto: Margus Ansu

Keskkonnakuul on paslik rääkida kohalikust toidust omavalitsuste hallatavates haridusasutustes, sest Eestis kasvatatud kvaliteetne ja tervislik toit on meie laste vaimse ja füüsilise tervise alustala. Kohaliku toidu eelistamine on ka kestliku maaelu edasiviija, toidutarne keskkonnajalajälje vähendaja ning kriiside ajal meie julgeoleku alustalasid.

Soe värskelt valminud koolilõuna võiks olla vabalt meie riigi üks edulugu, kuna see on iga kooli- ja lasteaiapäeva loomulik osa. Toitlustuse arendamine haridusasutustes vajab kohapealset koostööd väiketootjatega, selle toetamiseks on näiteks ellu kutsutud projekt «Talust kooli».

Kevadisel külaskäigul Taani tõdesid omavalitsusjuhid, et meil on olukord mitmeti parem. Kopenhaagenis pakutakse sooja lõunat vaid 25 protsendis haridusasutustes. Enamik lapsi saab Taanis eelmisel päeval valmistatud toitu, mida soojendatakse. Taanlastel on meist paremini aga see, et nende pakutav soe lõunasöök valmib enamjaolt kohalikust mahedast toorainest: selle osakaal on 90 protsenti.

Sooja koolilõuna edulugu Eestis varjutab aga kohaliku tooraine vähene kättesaadavus.

Tartumaa omavalitsuste hankespetsialistid on alates eelmise aasta sügisest regulaarselt kohtunud, et üheskoos leida võimalusi kohalike toodete ja tooraine hankimiseks olukorras, kus riigihangete seadus annab ranged raamid. Välisriikide keskkonnasäästlikke toiduhankeid uurinud Kristjan Piirimäe selgitas maikuisel kohtumisel olukorda Soomes ja Rootsis, kus on riiklikult välja töötatud reeglid kohaliku toodangu kasutamiseks.

Meie riigihangete seaduse järgimiseks võiks igale toiduainete grupile luua kvaliteedisüsteem, mida saab hankes eeliseks seada. Näiteks Liivimaa Lihaveise toodetel on see olemas, selles on kirjeldatud loomade pidamise, söötmise ja realiseerimise reeglid.

Eestis köögiviljakasvatajatel ei ole kvaliteedikavu. Seda on püütud rakendada Peip­si sibulale, aastal 2013 kehtestati see riikliku dokumendina, kuid loobuti – kasvatajate meelest oli järgimine liiga tülikas.

Sooja koolilõuna edulugu Eestis varjutab kohaliku tooraine vähene kättesaadavus.

Rahandusministeeriumis 2013. aastal koostatud juhises «Toiduainete ostmine ja toitlustamine riigihankena» on kirjas, et eelistada saab pakkujat, kelle toodangul on väiksem keskkonnakoormus. Sellega seoses on lubatud, et vähemalt 50 protsenti on kohalik toodang, mille päritolu võib täpsustada näiteks kilomeetrites.

Tartu proovis koolide toitlustaja hankes määrata tootja kauguse hindamise kriteeriumi, üks pakkuja vaidlustas selle. Riigihangete vaidlustuskomisjon jäi seisukohale, et hankija võib eelistada pakkujaid, kes kasutavad lähemal kasvatatud või toodetud toorainet. Kuid ilmnes ka, et päriselus nii ei saa. Nimelt tuleb selgelt põhjendada, millist kohta pidada tooraine päritolu kohaks, ja seda peab saama kontrollida vastavalt riigihangete seadusele, kuid hangete koostajatel puuduvad riiklikult kokku lepitud alused, mille abil kriteeriumi põhjendada.

Ehk siis peaksime riiklikult kokku leppima ja välja töötama juhised, mida saavad hankespetsialistid hanke koostamisel aluseks võtta. Näiteks, mis on toote päritolu koht või sobiv vahemaa. Esiteks on Euroopa Liidus avatud turg ja seetõttu ei või küsida hankel kohalikku toorainet. Teiseks ei ole köögi- ja puuviljade puhul kohustust pakendil näidata toote geograafilist päritolu. Lihatoodetel see nõue on.

Niisiis on vaja riiklikult luua tooraine päritolu tõendamiseks usaldusväärne kontrollimehhanism sarnaselt põllumajandus- ja toiduameti hallatava maheregistriga, kust nähtub, millised mahetootjad ja käitlejad on kontrollitud ja usaldusväärsed koostööpartnerid.

Samas, kui saame toimida nii, et märgime hanketingimustesse kauguse kriteeriumi, et ka Saaremaa toodangut rohkem kaasata, tuleb Tartumaal märkida raadiuseks vähemalt 300 kilomeetrit. Ent see hõlmab ka suurema osa Lätist.

Pangem tähele, et Lätis on toiduainete käibemaksumäär viis protsenti – jälle on välismaal toodetul eelis, sest Eesti toiduainete käibemaksumäär on Euroopa Liidu kõrgeimaid, praegu 20 protsenti, peagi 22.

Uue valitsuse koalitsioonipartnerid soovivad järgneva nelja aastaga leida lahendusi põllumeeste ja toidutootjate toetamiseks sihipäraselt suunatud erakorraliste toetuste või üleminekutoetustega, kuid neist kumab läbi lühiajalisus, mis ei loo meie väiketootjatele konkurentsieelist ega suurenda väiketootjate, sh mahetootjate arvu kasvu.

Kui tahame Saaremaa toodangut rohkem kaasata, tuleb Tartumaal märkida raadiuseks vähemalt 300 kilomeetrit. Ent see hõlmab ka suurema osa Lätist.

Eelviidatud kohtumisel selgitas Kristjan Piirimäe, et olulised on otsesed toetused väiketootjatele. Rootsi näitel ei võimesta väiketootmist nn keskkonnasäästlikud toiduhanked, mille kaudu tarbimist suunata, vaid otsetoetused tootjatele. On veel üks probleem: kui kõik Eesti haridusasutused järgiksid reeglit, et vähemalt viiendik toormest peab olema kohapeal kasvatatud, sh mahetooraine, siis ületab nõudlus pakkumise. Juba praegu pärineb iga teine kanamuna piiri tagant.

Samas annavad haridusasutuste suurenevad tellimused kindluse suurendada kohalikku toodangut. Omavalitsustele on headeks partneriteks väiketootjate ühistud, sest katusorganisatsioon saab osaleda hankes ja tagada tarnekindluse, mis käib väiketootjal üle jõu. Tartumaal ei ole ühtegi kohapealset ühistut, kuid siin tegutseb Lõuna-Eesti toiduvõrgustik, kuhu kuulub ka mitmeid Tartumaa väiketootjaid. Taanlaste näitel aitab katusorganisatsioon Food Nation muuta toidutootmise väiketootjate jaoks äriks, kus ühistuline tegevus põhineb usaldusel ja avatusel.

Tartumaa omavalitsuste liit koos partneritega on seadnud toidutemaatika uuenenud arengustrateegia 2040 prioriteetseks tegevussuunaks. Ühiselt Tartumaa arendusseltsi Tartumaa toiduvõrgustikuga arendatakse koostööd väiketootjate ja haridusasutuste vahel. Huvilised on oodatud kaasa mõtlema ja arutlema Äksi [eel]arvamusfestivalile 16. juulil jääajakeskuse juures ja Lõuna-Eesti toiduvõrgustiku inspiratsioonikonverentsile «Talust kooli!» Elva kultuurikeskuses 10. oktoobril.