Rahandusministeeriumis 2013. aastal koostatud juhises «Toiduainete ostmine ja toitlustamine riigihankena» on kirjas, et eelistada saab pakkujat, kelle toodangul on väiksem keskkonnakoormus. Sellega seoses on lubatud, et vähemalt 50 protsenti on kohalik toodang, mille päritolu võib täpsustada näiteks kilomeetrites.
Tartu proovis koolide toitlustaja hankes määrata tootja kauguse hindamise kriteeriumi, üks pakkuja vaidlustas selle. Riigihangete vaidlustuskomisjon jäi seisukohale, et hankija võib eelistada pakkujaid, kes kasutavad lähemal kasvatatud või toodetud toorainet. Kuid ilmnes ka, et päriselus nii ei saa. Nimelt tuleb selgelt põhjendada, millist kohta pidada tooraine päritolu kohaks, ja seda peab saama kontrollida vastavalt riigihangete seadusele, kuid hangete koostajatel puuduvad riiklikult kokku lepitud alused, mille abil kriteeriumi põhjendada.
Ehk siis peaksime riiklikult kokku leppima ja välja töötama juhised, mida saavad hankespetsialistid hanke koostamisel aluseks võtta. Näiteks, mis on toote päritolu koht või sobiv vahemaa. Esiteks on Euroopa Liidus avatud turg ja seetõttu ei või küsida hankel kohalikku toorainet. Teiseks ei ole köögi- ja puuviljade puhul kohustust pakendil näidata toote geograafilist päritolu. Lihatoodetel see nõue on.
Niisiis on vaja riiklikult luua tooraine päritolu tõendamiseks usaldusväärne kontrollimehhanism sarnaselt põllumajandus- ja toiduameti hallatava maheregistriga, kust nähtub, millised mahetootjad ja käitlejad on kontrollitud ja usaldusväärsed koostööpartnerid.
Samas, kui saame toimida nii, et märgime hanketingimustesse kauguse kriteeriumi, et ka Saaremaa toodangut rohkem kaasata, tuleb Tartumaal märkida raadiuseks vähemalt 300 kilomeetrit. Ent see hõlmab ka suurema osa Lätist.