Peame teadvustama ka seda, et elektritõukeratturite teadmised liikluskeskkonnast ja selle toimimise reeglitest on puudulikud. Seadus nõuab noortelt kasutajatelt (alla 16-aastastelt) jalgratturi juhiluba, aga see on suures plaanis ka kõik, sest ülejäänud võivad liikluses osaleda ilma igasuguse väljaõppe või teadmisteta. Aga ühe kiire sõiduvahendi juhtide liiklusreeglite mittetundmine on selge oht kõigile liiklejatele. Seadusandja peaks sellele tähelepanu pöörama.
On tõenäoline, et nende lahenduste rakendamine võib tõsta elektritõukeratta rendihinda, ent arusaadavalt ei ole turvalisus kunagi tasuta.
Ja veel, silma torkab elektritõukeratturite vähene ohutaju. Osalt seondub see eelräägituga, et alkoholi pruukinud asuvad liiklusesse usus, et jäävad terveks ning õnnetusi ei juhtu. Samalaadset pimedat usku kannavad ilmselt ka need juhid, kes asuvad elektritõukerattaga liiklusesse, omamata liiklusreeglitest elementaarseidki teadmisi.
Tõsiste tervisekahjustustega õnnetuste tõenäosust vähendab jalgrattakiivri kasutamine, mis seni on üksnes vabatahtlik. Seadusandjal tasub kaaluda, kas säärase kohustuse laiendamine kõigile jalg- ja tõukeratturitele oleks mõistlik ning rakendatav.
Isiklike tõukerataste puhul on kiivri olemasolu igaühe hoolsuskohustuse küsimus, kuid rendiratastele on võimalik paigaldada pisikesed laekad, kust saab kasutaja võtta ühiskasutuseks mõeldud kiivri. Iseteenindusparklas oleks mõeldav ka võimalus ühiskasutuses kiivrit desinfitseerida.
Osalt on siin pakutud lahendused lihtsasti teostatavad, mõned vaatavad ka tulevikku. On tõenäoline, et nende lahenduste rakendamine võib tõsta elektritõukeratta rendihinda, ent arusaadavalt ei ole turvalisus kunagi tasuta. Vastutus turvalisuse eest ei saa olla ka vaid riigi õlul.
Kevadsuvisel hooajal juhtub hulganisti liiklusõnnetusi, kus tagajärgede likvideerimine on riigi ülesanne ja toimub peaasjalikult riigi rahast. Siinkohal usun, et riik peaks panema senisest suurema vastutuse kodanikele endile ja rendiäriga raha teenivatele äriühingutele.