Liikluspolitseinik: tõuksijuhtidel napib teadmisi liiklusest ja ka ohutaju (3)
Aina enam populaarsust koguvate elektritõukeratastega seotud liiklusõnnetuste kasv on rohkelt tähelepanu pälvinud koduses Eestis ja ka mujal maailmas. Sellise eduloo negatiivne järelm on tingitud osalt nende liiklusvahendite lihtsast kättesaadavusest, aga ka puudulikest seadustest ja kasutajate madalast ohutunnetusest.
Alkohol teatavasti pärsib juhtimiseks vajaminevate meelte tööd, mõjutab juhi reageerimis- ja otsustusvõimet ning koordinatsiooni ja see võib põhjustada tajuhäireid. Kevadsuvisel hooajal kuuleme ikka ja jälle rasketest liiklusõnnetustest, kus elektritõukerattur on alkoholi tarvitanuna sattunud liiklusõnnetusse.
Meie teedel liikleb tõukerattureid nii isiklike sõiduvahenditega kui ka rendiratastega. Neist esimeste puhul on ohu ennetamine liiklusjärelevalve ja juhtide hoiakute kujundamise teema. Positiivne mõju saab ilmneda tänu oskuslikule liiklusjärelevalvele, ühiskonna hukkamõistule ja paremale teavitustööle, et juhid teadlike inimestena loobuksid riskikäitumisest.
Rendirataste puhul on ka võimalik rakendada tehnilisi lahendusi, et sõiduvahendid oleksid (hüpoteetiliselt) purjus juhtidele kättesaamatud. Kuuldavasti on mõned rendifirmad arendamas reaktsioonikiirust mõõtvat äpipõhist alkolukku. See on pigem pinnapealne lahendus: nimelt lastakse kiiruse peale lahenda ülesandeid, mis peaksid selekteerima võimalikud ohtlikud juhid.
Aga ühe kiire sõiduvahendi juhtide liiklusreeglite mittetundmine on selge oht kõigile liiklejatele.
Ma ei ole küll insener, ent minu meelest peitub hea lahendus juba loodud töövahendite sümbioosis. Näiteks Tartu rattaringluse parklais on rattad lukustatud kindlal alal, on iseteeninduse moodul, millele saaks lisada funktsiooni, mis on võimeline analüüsima alkoholiosakesi õhus. Naljatledes võiks öelda, et meil on vaja ühendada selvepoe nutikassa, linnarataste parkla ja 600-eurone politsei alkomeeter.
Lüngad seadustes
Seadusandja pooleltki on lünki. Nimelt on elektritõukeratturite liiklusreeglite rikkumised liigitatud vähem tähtsate väärtegude hulka. Neile rakenduvad nimelt kergliikleja normid, mis on näiteks autojuhtide normidega võrreldes märksa leebemad. Liiatigi jäävad liiklusseaduses paika pandud karistusmäärad aegadesse, mil eestlase keskmine sissetulek oli kaks korda väiksem kui 2022. aastal. Kindlalt võib öelda, et need karistused juhtide hoiakuid ei suuna.
Peame teadvustama ka seda, et elektritõukeratturite teadmised liikluskeskkonnast ja selle toimimise reeglitest on puudulikud. Seadus nõuab noortelt kasutajatelt (alla 16-aastastelt) jalgratturi juhiluba, aga see on suures plaanis ka kõik, sest ülejäänud võivad liikluses osaleda ilma igasuguse väljaõppe või teadmisteta. Aga ühe kiire sõiduvahendi juhtide liiklusreeglite mittetundmine on selge oht kõigile liiklejatele. Seadusandja peaks sellele tähelepanu pöörama.
On tõenäoline, et nende lahenduste rakendamine võib tõsta elektritõukeratta rendihinda, ent arusaadavalt ei ole turvalisus kunagi tasuta.
Ja veel, silma torkab elektritõukeratturite vähene ohutaju. Osalt seondub see eelräägituga, et alkoholi pruukinud asuvad liiklusesse usus, et jäävad terveks ning õnnetusi ei juhtu. Samalaadset pimedat usku kannavad ilmselt ka need juhid, kes asuvad elektritõukerattaga liiklusesse, omamata liiklusreeglitest elementaarseidki teadmisi.
Kiiver kohustuslikuks
Tõsiste tervisekahjustustega õnnetuste tõenäosust vähendab jalgrattakiivri kasutamine, mis seni on üksnes vabatahtlik. Seadusandjal tasub kaaluda, kas säärase kohustuse laiendamine kõigile jalg- ja tõukeratturitele oleks mõistlik ning rakendatav.
Isiklike tõukerataste puhul on kiivri olemasolu igaühe hoolsuskohustuse küsimus, kuid rendiratastele on võimalik paigaldada pisikesed laekad, kust saab kasutaja võtta ühiskasutuseks mõeldud kiivri. Iseteenindusparklas oleks mõeldav ka võimalus ühiskasutuses kiivrit desinfitseerida.
Osalt on siin pakutud lahendused lihtsasti teostatavad, mõned vaatavad ka tulevikku. On tõenäoline, et nende lahenduste rakendamine võib tõsta elektritõukeratta rendihinda, ent arusaadavalt ei ole turvalisus kunagi tasuta. Vastutus turvalisuse eest ei saa olla ka vaid riigi õlul.
Kevadsuvisel hooajal juhtub hulganisti liiklusõnnetusi, kus tagajärgede likvideerimine on riigi ülesanne ja toimub peaasjalikult riigi rahast. Siinkohal usun, et riik peaks panema senisest suurema vastutuse kodanikele endile ja rendiäriga raha teenivatele äriühingutele.