Meil on kahetine ambitsioon: korraga olla nii vajalik kui ka huvitav. Ühelt poolt tahame oma piirkonna inimestele anda nende kodu- ja töökohta puudutavat eluolulist infot, olgu siis jutt tänavaaukudest, rattaringlusest, linnahaljastusest, ühistranspordist või koolidest-lasteaedadest. Selles tähenduses võivad ka väga väikesed teemad olla suured. Teisalt püüame Tartus, Tartumaal ja Jõgevamaal toimuvat kanda (valdavalt Postimehe kaudu) üle Eesti, näidata teemade laiemat mõõdet. Nii polegi midagi imestamisväärset, et meie lugude veebiloetavus kõigub sõltuvalt sisust ja eesmärgist mõnesajast mõnesaja tuhandeni.
Muutused, mis praegu meie ümber toimuvad, ei pruugi olla vähem olemuslikud kui nood, mida paljud meist kogesid üheksakümnendatel.
Mis puudutab niinimetatud digipööret, millest ajakirjandusega seoses ikka palju räägitakse, siis sellega on meil kõik hästi. Nimelt hakkab too tasapisi lõpusirgele jõudma. Ajaleht ei tähenda enam ammu paberile trükitud väljaannet, vaid midagi palju laiemat – midagi, mis leiab väljundi erinevates kanalites ning uueneb mitte päevade ja tundide, vaid minutitega. Vahel ka sekunditega.
Meie ajakirjanikud – ka need, kel staaži mitukümmend aastat – on sellise rütmiga harjunud ega kujuta tänapäevast meediatööd kuidagi teisiti ette. Mitte paberlehe makett, vaid sõnumi sisu dikteerib avaldamise aja ja vormi.
Samavõrd harjunud on lugejad. Lõviosa meie loetavusest tuleb veebist, mis paratamatult annab stabiilse kahanemisena tunda paberlehe tiraažis. See omakorda mõjutab ärilisi kaalutlusi.
Nii pidimegi just nüüd, Tartu Postimehe 30. sünnipäeva eelõhtul tunnistama, et päris vanaviisi enam jätkata ei saa. Järgmisest nädalast hakkab meie paberleht Postimehe vahel olema kolm korda nädalas: teisipäeviti, kolmapäeviti ja reedeti. Mitte ainult suvel, vaid jäädavalt.