TPM 30 Rannar Raba: vähem lehte, rohkem lehte (2)

Rannar Raba
, peatoimetaja
Copy
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Sille Annuk

Kui Tartu Postimehe paberlehe esimene number täna 30 aastat tagasi Postimehe vahel ilmus, ulatus internetijuhe muidugi juba toimetusse, aga kaugeltki mitte kõigile polnud selge, kuivõrd suured ja olemuslikud muutused olid hakanud seda mööda aina kasvavas tempos majja imbuma.

Esialgu pidid ajakirjanikud oma lugude digikehad looma väikest telerit meenutavas terminalarvutis ning liigutama neid, kuhu vaja, opisüsteemis (DOS) failihalduri Norton Commander abiga. Ehkki eraldi kõvaketast igaühele ei jagunud, oli tegu ikkagi kõva sõnaga.

Küljendamine käis toona uudistetoimetusest eemal. Ka küljendajad istusid ekraanide taga, aga ometi päädis nende töö sellega, et artiklid ja pildid tuli printida kilele ning suurele läbipaistvale alusele käsitsi kokku kleepida. Lõpuks rändasid kiled kollasesse vineerkasti ja edasi auto pakiruumis trükikotta. Oli selline veider hübriidajastu, mis kirjeldab hästi toona käimas olnud arengut.

Mine nüüd võta kinni, kas kolm kümnendit hiljem arutada selle üle, mil määral ja mil moel võib varsti ajakirjanduse tegemise üle võtta tehisintellekt, peegeldab pigem vahepealset kiiret või aeglast edenemist. Aga me arutame. Tõsimeeli arutame, sest põhjust on.

Muutused, mis praegu meie ümber toimuvad, ei pruugi olla vähem olemuslikud kui nood, mida paljud meist kogesid üheksakümnendatel. Meil lihtsalt pole praegu head mõõdupuud parasjagu toimuva adekvaatseks hindamiseks. Kõige õigem tarkus saabub ikka tagantjärele.

Seepärast kõlbavad tänasel sünnipäeval tarvitada ka pehmed kriteeriumid, nagu näiteks usk ja lootus. Tahaks uskuda ja loota, et elav inimene oma emotsioonide ja mitte alati matemaatilistele tehetele või algoritmidele alluvate kaalutlustega jääb ajakirjanduses tegijaks ka tulevikus. Kui nii, siis on Tartu Postimehega asjad hästi. Meil on professionaalne ja väga heade töövahenditega toimetus, kes tahab 30-aastase traditsiooni toel olla endistviisi osake Tartu kandi identiteedist – ainus selle piirkonna päris oma väljaanne.

Meil on kahetine ambitsioon: korraga olla nii vajalik kui ka huvitav. Ühelt poolt tahame oma piirkonna inimestele anda nende kodu- ja töökohta puudutavat eluolulist infot, olgu siis jutt tänavaaukudest, rattaringlusest, linnahaljastusest, ühistranspordist või koolidest-lasteaedadest. Selles tähenduses võivad ka väga väikesed teemad olla suured. Teisalt püüame Tartus, Tartumaal ja Jõgevamaal toimuvat kanda (valdavalt Postimehe kaudu) üle Eesti, näidata teemade laiemat mõõdet. Nii polegi midagi imestamisväärset, et meie lugude veebiloetavus kõigub sõltuvalt sisust ja eesmärgist mõnesajast mõnesaja tuhandeni.

Muutused, mis praegu meie ümber toimuvad, ei pruugi olla vähem olemuslikud kui nood, mida paljud meist kogesid üheksakümnendatel.

Mis puudutab niinimetatud digipööret, millest ajakirjandusega seoses ikka palju räägitakse, siis sellega on meil kõik hästi. Nimelt hakkab too tasapisi lõpusirgele jõudma. Ajaleht ei tähenda enam ammu paberile trükitud väljaannet, vaid midagi palju laiemat – midagi, mis leiab väljundi erinevates kanalites ning uueneb mitte päevade ja tundide, vaid minutitega. Vahel ka sekunditega.

Meie ajakirjanikud – ka need, kel staaži mitukümmend aastat – on sellise rütmiga harjunud ega kujuta tänapäevast meediatööd kuidagi teisiti ette. Mitte paberlehe makett, vaid sõnumi sisu dikteerib avaldamise aja ja vormi.

Samavõrd harjunud on lugejad. Lõviosa meie loetavusest tuleb veebist, mis paratamatult annab stabiilse kahanemisena tunda paberlehe tiraažis. See omakorda mõjutab ärilisi kaalutlusi.

Nii pidimegi just nüüd, Tartu Postimehe 30. sünnipäeva eelõhtul tunnistama, et päris vanaviisi enam jätkata ei saa. Järgmisest nädalast hakkab meie paberleht Postimehe vahel olema kolm korda nädalas: teisipäeviti, kolmapäeviti ja reedeti. Mitte ainult suvel, vaid jäädavalt.

Viimase aja hüppelised hinnatõusud pole jätnud puutumata kedagi. Samal ajal, kui paberlehe andunud austajate hulk tasapisi väheneb, on ajalehepaberi hind kerkinud üldisest inflatsioonist tunduvalt kiiremini – pooleteise aastaga üle kahe korra. Ka lehtede kojukande eest tuleb meediamajal Eesti Postile maksta üle 40 protsendi rohkem. Selle taustal ei jäänud palju valikuid.

Olulise uuendusena saab eelmise aasta novembrist Tartu Postimehe digitellimust soovi korral ka eraldi osta.

Ent Postimees jätkab paberil ilmumist viis korda nädalas ning suure lehe uudisteküljed on Tartu kõige kaalukamatele lugudele valla ka siis, kui pole parasjagu Tartu Postimehe päev. Niisiis, tee postkasti juurde ei pea rohtuma.

Ehkki toimetus ei tee meelega ühtki liigutust paberlehe kahanemise kiirendamiseks, on lugejaskond suures vaates valiku teinud. Digimeedia võidukäik jätkub. Sestap tasub igal lugejal, kes seda veel teinud pole, oma harjumus üle vaadata ning arvutis ja telefonis seadistada mugav otsetee meie lehele.

Tartu Postimehel on olemas päris oma, punastes toonides nutirakendus, mis sobib hästi asetada Postimehe sinise äpi kõrvale. Olulise uuendusena saab eelmise aasta novembrist Tartu Postimehe digitellimust soovi korral ka eraldi osta. Võimalusi on mitu.

Teeme hea väljanägemisega paberlehte edasi ega pea selle lugejat sugugi vähem tähtsaks. Ometi sätime latti nende järgi, kellele meeldib kümmelda pidevas uudistevoos, ning oleme vajadusel sündmuskohal kasvõi kell kaks öösel. Meie ajakirjanikud jälgivad, et sõltumata kellaajast läheks tähtsamate uudiste kohta teele ekstra välkteavitused. Me ei suhtle üksnes kirjasõna ja fotode kaudu, vaid tarvitame ka iganädalast taskuhäälingut ja videolugusid, samuti pakume sageli võimalust otseülekandes osa saada mõnest sündmusest või arutelust.

Paberlehte jääb küll vähemaks, aga õhus on Tartu Postimeest rohkem kui kunagi varem. Teisiti ei saa, teisiti ei taha.

Tagasi üles