Keele teritaja Ons meil vaja kaht olevikku? (2)

Sirje Toomla
, keeletoimetaja
Copy
Keele teritaja
Keele teritaja Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Me, eestlased, suhtume aega vabalt: saame suurepäraselt hakkama ühe oleviku ja kolme minevikuga ning tuleviku jaoks meil eraldi grammatilist kategooriat vaja pole. Nüüd aga, kui meie sidemed ja kokkupuuted teiste keeltega on tihedamad kui kunagi varem, kipub meie lihtsa oleviku kõrvale visalt trügima uus oleviku väljendamise viis, millest me aastatuhandeid sugugi puudust ei ole tundnud.

Jutt on keelendist, millega on enamik meist tõenäoliselt kokku puutunud. Nimelt tegusõna olema vormist, millele on juurde keevitatud teise verbi mas-lõpuline vorm ning millega soovitakse väljendada parasjagu käimas olevat tegevust. Paljudel juhtudel ongi sellise vormi kasutamine täiesti omal kohal, aga siis räägime pigem kohast, kus tegevus toimub, kui et tegevuse kestvusest. Ehk piltlikult öeldes tegevuse sees olemisest.

Näiteks kui vitaalne vanahärra, aktiivne koorilaulja, on proovi läinud ning tema lapselapselt küsitakse, kus vanaisa ka on, saab küsija vastuseks, et papa on laulmas. Kas vanaisa toob sel hetkel ka lauluhelisid kuuldavale, pole ju teada, võibolla ta parasjagu hoopis määrib häälepaelu lauluõliga või peab puhkepausi. Samamoodi saab vastata küsimusele «Kus sa oled?», et olen söömas, kui olen läinud lõunatama mõnda puhvetisse. Aga kui võtan pruukosti omaenese köögis, ei tuleks pähegi selliselt väljenduda.

Tagasi üles