:format(webp)/nginx/o/2018/03/07/7666949t1h04f6.jpg)
/nginx/o/2023/05/24/15343868t1h4bff.jpg)
Meie tänapäevane pühadekalender on täidetud suuresti kirikupühadega, kuigi teisalt väidame endid olema usuleige ja kirikukauge rahva. Aga mida me siis õieti tähistame?
Marju Kõivupuu: kaks kord aastas kõht on tühi – jaanipäev ja nelipühi ...
Need kaks, ülestõusmispüha ja nelipühade esimene püha, on meie suhteliselt askeetlikus pühadekalendris tähtpäevad, mis langevad alati pühapäevale – seega nad on nagu pühad ja nagu ei ole ka.
Kes pole kirikuinimene või keda ei kõneta rahvatraditsioonid, neile võivad nelipühad ehk rahvapäraselt suvisted, suve saabumise pühad, jäädagi meie pühade aastaringis märkamata ja pidamata. Vaba päeva selle eest ei saa, avalikus ruumis need pühad millegi erilisega silma ei torka, kui vabaõhumuuseumide programmid välja arvata. Ja paljud meist isegi ei tea, millal need suvistepühad täpselt on, kas samal kuupäeval nagu möödunud aastal või mõnel teisel, nagu nähtus mõnest tänavuaastasest sotsiaalmeediapostitusest.
Kuna nelipühad ehk suvisted on liikuvad pühad, siis nende saabumine ripub ära ülestõusmispühadest: nelipühi peetakse seitsmendal pühapäeval pärast ülestõusmispühi.
Liikuva pühana saavad need olla vahemikus 10. maist 14. juunini. Kirikukalendris tähistavad nelipühad Püha Vaimu väljavalamist apostlitele. Seda sündmust peetakse kristliku koguduse sünniks. Nelipühade liturgiline värv on katoliku, anglikaani ja luterlikus kirikus punane, õigeusu kirikus roheline.
/nginx/o/2023/05/25/15345264t1h6076.jpg)
Nelipühade nimetus on arvatavalt pärit 1696. aastast, kui need kehtestati neljandate suurte pühadena jõulude, lihavõtete ja jaanipäeva kõrval. Teise seletuse järgi on nimetus tulnud sellest, et need kestavad neli päeva. Kirikus on olnud kombeks käia esimesel nelipühal ning need koguduse liikmed, kes soovisid minna armulauale, hommikul ei söönud.
Kuigi sellest on palju räägitud, siis omakultuuri ja usundite õpetus võiks meie koolide õppeprogrammides siiski olla, kasvõi sellepärast, et orienteeruda meie pühademaastikul.
Rahvapärases õigeusus on nelipühad tähtis esivanemate mälestamise päev, mil haudadele laotatakse valge lina, sellele asetatakse toitu, mida ühiselt süüakse, samuti itketakse lahkunud lähedaste pärast. Meeles tasub pidada sedagi, et õigeusklikud tähistavad kirikupühi vana kalendri järgi.
20. sajandi alguses sündinud nelipühi liikumine jõudis Eestisse vähem kui kümne aastaga, siinne esimene ametlik kogudus rajati 1909. aastal. 1991. aastal taastati nelipühi kiriku tegevus, millega on kaasas käinud aktiivne misjon ja sotsiaaltöö. Püütakse aidata vange, vaegkuuljaid, alkohoolikuid ja koduse vägivalla all kannatajaid.
/nginx/o/2023/05/25/15345262t1h1b7f.jpg)
Nelipühade rahvapärane nimi – suvisted – märgib suve saabumist. Suve vastuvõtuga seostuvad veel teisedki selle püha rahvapärased nimetused: kasepühad, kiigepühad, karjasepühad või karjalastepühad.
Karjalastele püüti esimene suvistepüha ikka vabaks anda, sealt siis ka nimetus. Tänapäeva noortele tuleb meenutada, et karjas käidi seitse päeva nädalas ning karjalapsele oli vaba päeva saamine suur kingitus, eriti kui sellega käis kaasas mõni parem toidupala. Küla karjalapsed kogunesid sel päeval kuhugi mängima ja lõbutsema. Talurahvas lootis suvistepühadeks külvitöödega ühele poole saada.
Suvistepühadeks kraamiti elamist põhjalikult. Eluruumide, aitade, kiriku ja kiigeplatside ehtimiseks ja meeleolu loomiseks toodi metsast noori kaski, õitsvaid toomingaoksi ja kevadlilli: kullerkuppe, pääsusilmi, kassikäppi. Neid kauneid õisi kohtab meie looduses kahjuks aina vähem ja vähem ... ja nii on nüüdseks üles kasvanud lapsi, kes ei usugi, et selline lill nagu kullerkupp ka päriselt olemas on, sest nad pole seda kunagi oma silmaga näinud. Noorte kaskede ja kevadlilledega kaunistasid oma kodusid ka linnainimesed.
Ja paljud meist isegi ei tea, millal need suvistepühad täpselt on, kas samal kuupäeval nagu möödunud aastal või mõnel teisel.
Ning nagu pühadelaupäeval kombeks, köeti ka suvistepühade laupäeval saun, ja kui loodus oli sealmaal, et kaselehed juba suured, sai saunas vihelda juba värskete kasevihtadega.
/nginx/o/2023/05/25/15345263t1h1b79.jpg)
Suvistepühadeks värviti värske rohelisega mune, tehti sõira, korpe, värsket võid ja munavõid ning küpsetati saia. Lõuna-Eestis pakuti võimaluse korral kodus värskelt suitsutatud liha. Kaks korda aastas – nelipühade ja jaanipäeva ajal – olevatki kõht hirmus tühi ja vaja on palju süüa, ütleb laulusalm. Põhja-Eestis algas suvistepühadega kiigehooaeg, kuid suvisted olid kiigepühad kogu Eestis.
Ööl vastu nelipühi esimest püha viisid poisid neile sümpaatsena tunduva neiu akna alla armukase – see oli väike kena kasekene, mis torgati maasse. Kui neiu kasele vöö ümber sidus või selle tuppa viis, oli see vaikimisi antud jaa-sõna, kinnitus vastastikusest meeldivusest. Kui aga kask lükati ümber, oli vastuseks ei. Kui aga mõni tüdruk oli uhke ja upsakas, võidi viia talle akna taha kuivanud kadakas.
Tänapäeval hoiavad eelläinud põlvede suvistepühade traditsioone erilise hoolega au sees maausulised. Üle kogu maa tullakse kokku hiitesse pühitsema kevadet ja suve saabumist, kiigutakse, värvitakse mune ja lauldakse koos vanu regilaule. Siin-seal on kombeks pidada pärimuspidusid, kus taaselustatakse omaaegsed suvistepühakombed.
Suvistepühad suhteliselt tähelepandamatu riigipühana meie pühadekalendris meenutavad taasiseseisvunud Eesti algusaegu, kus kirik ja kiriklik kultuur tundus oluline, sest olime olnud kaua sellest ilma. Küllap seepärast ongi meie pühadekalender täidetud suuresti kirikupühadega, kuigi teisalt väidame endid olema usuleige ja kirikukauge rahva.
Kuigi sellest on palju räägitud, siis omakultuuri ja usundite õpetus võiks meie koolide õppeprogrammides siiski olla, kasvõi sellepärast, et orienteeruda meie pühademaastikul: mida me tähistame, mis on selle püha kultuurilooline taust ja kuidas see või teine püha võiks meid tänapäeval kõnetada.