Tuul Sepp: vanad ja uued ohud linnas

Tuul Sepp
, TÜ loomaökoloogia kaasprofessor
Copy
Tuul Sepp
Tuul Sepp Foto: Margus Ansu

Ammuseid esivanemaid ähvardasid kiskjad, parasiidid ja energiapuudus, kuid meie tervis läheb käest õhureostuse, vähese liikumise, vaesustunud mikrobioomi ja vaimse stressi tõttu. Linna kujundades tuleks lähtuda neist uue aja ohtudest.

Kui ma 2018. aastal tulin tagasi järeldoktorantuurist Ameerika Ühendriikides, kus minu uurimisteema oli linnastumise mõju lindudele, tundsin selgelt, et nüüd on aeg oma teadmised teadusmaailmast päris ellu üle tuua ja oma kodulinna elukeskkonna parandamiseks rakendada. Võimaluse selleks andis Euroopa Komisjoni rahastatav looduse taastamise programm LIFE – elu!

Elu USA suurlinnas Phoenixis ning maailma mastaabis väikelinnas Tartus oli paljuski üsna sarnane. Kohalikku loodust märkab linnaruumis vähe. Haljastus koosneb sissetoodud kultuurtaimedest. Linnades leidub veekogusid, kuid nende seisund pole ökoloogilisest vaatepunktis hea ning need ei paku kvaliteetset elupaika ei taimedele ega loomadele. Linnades kohtab küll linde ja putukaid, kuid liigiline mitmekesisus pole kuigi suur ning eelise saavad linnaruumi osavalt ära kasutavad inimkaaslejad liigid.

Linnad üle maailma muudab sarnaseks loomulikult inimene, kes neid ehitab ja kujundab. Me pole kaugeltki ainus loomaliik, kes on võimeline oma elupaika suurel määral ümber kujundama (mõelge sipelgatele või kobrastele), kuid kuna meid on nii palju, oleme keskkonna ümberkujundamisel läinud nii hoogu, et teistel liikidel on läinud väga raskeks.

Linnu ehitades lähtume ohtudest, mis ähvardasid meie esivanemaid. Meie esivanemaid, kes elasid Aafrika savannides, ähvardasid energiapuudus, väsimus, kiskjad, parasiidid. Seega me alateadlikult tahame, et mitmesugused ressursid oleksid võimalikult lihtsasti kättesaadavad, et liikumine oleks võimalikult kiire ja lihtne (autod!) ning et linnas oleks võimalikult vähe ruumi «ohtlikule» loodusele.

Tänapäeva inimest ähvardavad aga hoopis teistsugused ohud. Meie tervis läheb käest õhureostuse, vähese liikumise, vaesustunud mikrobioomi ja vaimse stressi tõttu. Ja kõigi nende tegurite taga on vähemalt osaliselt läbi mõtlemata kujundatud linnaruum.

Linnas saab vaid looduslike elementide lisamise, nende pakutavate looduse hüvede toel leevendada kõiki ülal nimetatud probleeme. Õhureostust ning vähest liikuvust parandab autoliikluse vähendamine ja roheliste liikumiskoridoride loomine inimesele. Puud-põõsad aitavad leevendada õhu- ja mürareostuse probleeme. Liigirikkad pargid, ojad, teeservad ja peenrad pakuvad inimesele vaimset rahulolu ja stressileevendust.

Linnades kohtab küll linde ja putukaid, kuid liigiline mitmekesisus pole kuigi suur ning eelise saavad linnaruumi osavalt ärakasutavad inimkaaslejad liigid.

Loodusele keskenduv linnaruum aitab lahendada ka muid linnas alatasa esile kerkivaid probleeme. Kliimamuutustest tekkinud liigkuumus ning üleujutused? Lahenduseks on vähem sillutatud pinda ja rohkem rohelust. Üksikute pealetükkivate linnuliikide (nagu hakid) arvukust aitaks kontrolli alla saada mitmekesine liigirikkas linnukooslus, kus leidub nii konkurente kui kiskjaid (nagu näiteks kakud).

LIFE’i projekti Tartu linnalooduse seisundi parandamiseks taotlesime linna ja Tartu ülikooli koostöös kahel korral. Teisel katsel õnnestus kõvast üleeuroopalisest konkursikadalipust ka läbi murda ja Tartule rahastus ära tuua. Eelmise aasta lõpus käivituski kümnemiljonilise eelarvega projekt, kus lisaks Tartule löövad kaasa Arhusi linn Taanis ning Riia Lätis. Projekt kannab meie linnas nime Tartu Rohering, rahvusvaheliselt aga urbanLIFEcircles.

Kuidas me LIFE’i projekti abil Tartu linnalooduse probleeme lahendame? Esimesena peaks silma jääma rohealade muutunud hooldusrežiim. Vähesem niitmiskoormus mõnedes parkides, mis koos rohkem niidetud aladega moodustavad põneva mosaiigi, peaks linna rohealadele tooma taimede liigirikkuse ja õiterohkuse.

Taimedest toituvad aga putukad, ning eriline fookus on projektis tolmeldajatel – mesilastel ja liblikatel. Putukatest toituvad omakorda linnud, kahepaiksed ja nahkhiired, mistõttu vaid niitmisrežiimi muutusel on kaugele ulatuvad mõjud kogu linna ökosüsteemile.

Lisaks istutakse projekti käigus linna juurde kohalikke puid-põõsaid, mis aitavad leevendada õhu- ja mürareostuse probleeme ning pakuvad samuti elupaiku ja toitu paljudele kohalikele loomaliikidele.

Taimestiku mitmekesistamisele aitavad kaasa projekti raames palgatud linna elurikkuse koordinaator ja elurikkuse aednik. Projekti eesmärk ei ole luua korrastamata ja koledat võpsikut, vaid leida viise liigirikka linnalooduse sobitamiseks esteetilisse linnaruumi. Oleme kõvasti rõhku pannud ka loodusharidusele ja kohalike inimeste kaasamisele. Oskus näha puudusi praeguses linnaruumis algab ökoloogilistest teadmistest.

Projekti käigus rajatakse ka 20 kilomeetrit linnalooduse matkaradu, mis õpetavad meid kõiki paremini märkama head ja halba linnaruumis looduse vaatepunktist. Need rajad on vaid osaliselt nagu klassikaline ettekujutus matkarajast: teerada ja siltidega tähistatud huvipunktid. Sellisena näeme matkarada näiteks sadamaraudtee koridoris või linnaserva looduskaitsealadel. Rajad läbivad aga ka päriselt tervet linna ning on osaliselt digitaalsed, mis tähendab, et linna eri paikadega seotud huvipunktidel ja põnevatel tegevustel saab matkaja silma peal hoida telefonis oleva rakenduse abil.

Erilise tähelepanu all on projektis veekogud, sest need toimivad linnas lisaks elurikkuse tulipunktiks olemisele ka kliimamuutuste mõju leevendajatena. Näiteks taastatakse projekti vältel Supilinna tiik ning osaliselt ka Jaamamõisa oja. Projekti on kirjutatud uurimistööd Jaamamõisa oja maa alla torudesse peidetud osa maa peale tagasi toomise võimaluste ja kasude analüüsimiseks. Nõuga aitavad kogenud eksperdid Taanist.

Projekti eesmärk ei ole luua korrastamata ja koledat võpsikut, vaid leida viise liigirikka linnalooduse sobitamiseks esteetilisse linnaruumi.

Tartus on erakordsed võimalused teha päriselt head linnalooduse projekti, sest mitte üheski linnas Eestis (ja võib olla isegi maailmas) pole samaväärset maailmatasemel loodusteadlaste kontsentratsiooni.

Ka Tartu ülikooli sotsiaalteadlased on projekti kaasatud, et aidata linnainimesest teha projekti ja linnalooduse kaitsmisse kaasatud ja väärtustatud osa. Teadlastena ei taha me üldse selle projekti raames ütelda, kuidas peab. Me tahame kuulata ja õppida, katsetada ja analüüsida ning tuua samal ajal linnalooduse taastamisse parima teadusliku teadmise.

Nagu Tartu ülikooli maastikuökoloogid rõhutavad, linnas saab igaüks olla looduskaitsja, vähendades autoga liiklemist ning arendades oma aias või kasvõi parklanurgas või rõdukastis bioloogilist mitmekesisust. Roheringi projekt ei ole siin käskija ja sundija, vaid võimaluste looja, vahendades teadmisi ning töötades koos aiandusettevõtete ja haljastuse hooldusteenuse pakkujatega elurikkust soosivate toodete ja teenuste arendamise nimel.

Paljud on tähele pannud, et linna tegevus tundub kohati vastuoluline: ühes kohas laiendatakse tänavaid ja parklaid ning võetakse maha puid, teisal jälle rajatakse linnaniitu ja rohekoridore. Arvan ise kõrvaltvaatajana, et oleme linnaruumi loomisel üleminekuetapis: vanad mõtteviisid autokesksest linnast veel valitsevad, kuid samm-sammult liigutakse ökoloogilisi põhimõtteid, loodusel põhinevaid lahendusi ning looduse hüvesid väärtustava linnaruumi poole. Ühelt poolt võib see segadust tekitada, teisalt võime aga ka julgelt öelda, et elame põneval ajal.

Edaspidi linnaruumis liikudes palun aga kõigil võtta aeg maha ja märgata linnaloodust. Palun ka märgata linnalooduse puudumist ning püüda mängida väikest mõttemängu, kus sillutatud aladele või tänavaservadele püüame mahutada roheluselaigukesi või rohekoridore. Kui sellise pilguga ringi vaadata, näeme, et ruumi jagub ja potentsiaali paremat linnaloodust luua on Tartus kuhjaga.

Mängige ka vanade ja uute ohtude ideega. Püüdke aru saada, kas meie praegune linnaruum on kujundatud meie esivanemate ohte või meid ennast ohustavaid keskkonnategureid silmas pidades. Võttes eesmärgiks vaid linnalooduse parandamise, on meil võimalik lahendada suur osa tänapäeva linnakeskkonna probleemidest.

Tagasi üles