K, 28.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Professorit häiris ingliskeelne džäss

Martin Pau
, reporter
Professorit häiris ingliskeelne džäss
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ljubov Kisseljova sai kultuurkapitali preemia Jaan Krossi teoste analüüsi eest. See polnud professorile esimene ega viimane kord oma lemmikkirjaniku töödesse kaevuda.
Ljubov Kisseljova sai kultuurkapitali preemia Jaan Krossi teoste analüüsi eest. See polnud professorile esimene ega viimane kord oma lemmikkirjaniku töödesse kaevuda. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli vene kirjanduse õppetooli professor Ljubov Kisseljova tähistas emakeelepäeva Tallinnas kultuurkapitali preemiat vastu võttes. Tema artikkel ajakirjas Keel ja Kirjandus tunnistati 2011. aasta parimaks.

Teile preemia toonud artikkel «Tegelased ja prototüübid» rajaneb Jaan Krossi novellil «Kolmandad mäed» ja näidendil «Doktor Karelli raske öö». See polnud teil aga sugugi esimene kord Krossiga süvitsi minna. Mida ta teile tähendab?

Kross on üks sügavamaid 20. sajandi kirjanikke ja kindlasti olnuks ta väärt Nobeli auhinda. See, milles mina teadlasena saan kaasa rääkida, on uurida tema loomingu seoseid vene kultuuri ja ajalooga. Esimese artikli, mis ilmus ülemöödunud aastal, kirjutasin «Keisri hullust».

Krossi juures on mind paelunud kahe teema, rahvusliku identiteedi ja impeeriumi teema põimumine. Metafoorselt võis ka Nõukogude Liitu nimetada impeeriumiks ja Kross kirjutas eelkõige neile lugejatele, kellele see oli aktuaalne. Mina nende seas.

Aga Krossi juures pole ainus väärtus assotsiatsioonide ja allusioonide loomine, vaid inimese siseilma sügav käsitlus.

Mina vaatasin kolmapäeva hommikul veidi nukralt harvu sinimustvalgeid ma-jade küljes. Kas teile paistis see päev küllalt pidulik ja eesti keele tähtsust teadvustav?

Minule tegi kultuurkapitali preemia vastuvõtmine Tallinnas Gloria restoranis päeva väga pidulikuks. Ainus, mis mind häiris, oli see, et meeleolu loonud džässansambli solist esitas kõik laulud peale esimese inglise keeles.

Mulle väga meeldib, et Vikerraadio korraldab emakeelepäeval raadiokuulajaile etteütluse. Kuigi päris õigesti kirjutajaid oli sel korral umbes kolme tuhande inimese hulgas ainult poolsada, näitab nii suur osalejate hulk, kui tähtsaks emakeelt peetakse.

Palju räägitakse, et e-kirjavahetus ja netijututoad taand­­arendavad keeleoskust. Mis olukorras on vene keel Eestis, kas see käib samuti alla?

Mina olen optimist nii eesti kui vene keele suhtes. Igal ajastul on olnud mõjureid, mis on keelele karuteene teinud. Nõukogude ajal oli see bürokraatliku keele tohutu mõju, mida näeme kahjuks senini.

Kindlasti tulevad keelele üha uued katsumused, aga minu arvates suudab keel need ületada ja muutuda üha tugevamaks.

Karta on vaja inimeste harimatust, kultuurist eemaldumist, lugemisest võõrdumist. Popmuusikakontserdil võib käia, aga klassikalist muusikat tuleb kuulata. Kassafilme võib vaadata, aga tõsiseid filme peab vaatama. Kahjuks on selliseid meie kinodes väga vähe.

Tallinna ja Tartu kinodes jookseb praegu film Hella Wuolijoest. Kas lähete vaatama?

Jaa, kindlasti. Lisaks kõigele muule suurendab mu huvi filmi vastu see, et Wuolijoki on Krossi romaani «Professor Martensi ärasõit» üks tegelasi. See romaan on minu järgmise uurimistöö teema.

Olete sündinud Tartus, teie vanemad elasid siin juba enne Teist maailmasõda. Käisite Puškini gümnaasiumis, aga millal te eesti keele ära õppisite?

Minu ema võttis mind käsile juba väga varases lapsepõlves: nüüd sa lähed poodi ja pead seal küsima eesti keeles. Ma arvan, et olin kolme-neljaaastane. Õppisin kõik ema etteloetud sõnad selgeks ja läksin Veski tänava poodi, mis oli kodust mõni maja edasi.

Kirjakeelt õppisin muidugi alles koolis ja ülikoolis. Aga kodune suhtumine oli absoluutne: eesti keel peab olema selge. Seepärast oli see mulle enesestmõistetav.

Samas on Tartu olnud mulle alati mitmekeelne linn. Üks minu esimesi lapsepõlvemälestusi seostub sellega, et kuulsin saksa keele sarnast keelt, aga sain aru, et saksa keel see pole. See oli jidiš, mida viiekümnendail Tartu peal veel räägiti.

Olete uurinud palju luule-taja Vassili Žukovski loomingut. Miks ta on teid paelunud?

Žukovskil on vene luules vääriline koht, aga ta oli ka Tartu inimene. Ilmselt oleks ma teda nagunii uurinud, aga tema seos Tartuga ning Tartusse maetud Maria Protassova-Moieriga loob isikliku suhte.

Julgen arvata, et eestlased ei tea enamasti Žukovskist midagi. Kas või seda, et ta oli Tartu Ülikooli audoktor ja Unipiha mõisa omanik.

Temaga on see häda, et teda on eesti keelde väga vähe tõlgitud. Ma olen agiteerinud tudengeid: kallid inimesed, hakake tõlkima!

Aga teie ise?

Ma olen kindel, et tõlkima peab oma emakeelde.

Kuulute Tartu Jüri õigeusukogudusse. Mis roll on olnud ja on praegu kirikul teie elus?

Püüan käia igal pühapäeval ja muidugi pühade ajal. Pühapäeviti on meie kirik täis – vähemalt sada inimest. Suurt rõõmu teeb, et lapsi on palju ja neid tuleb pidevalt juurde. Ka mehed on leidnud tee kirikusse. Minu meelest on see suur saavutus.

Mind ristiti lapsena, aga ütlen ausalt: nõukogude ajal käisin küll ka kirikus, aga mitte Tartus. Kui ma paaril korral seda tegin, kutsuti mind kohe poliitvestlusele. Eks nõukogude aja üldises kontekstis oli ka isiklikke kõhklusi ja kahtlusi: kas jumal ikka on olemas. Neid kõhk­­lusi mul ammu enam pole.

Kas tunnete solidaarsust palgatõusu nõudvate õpetajatega?

Loomulikult. Õpetajate streik on nagu demokraatia küpsuseksam. Minu meelest on see märk muutusest hoiakus, et valitsevate poliitikute häälele alternatiivi pole. Üheksakümnendail juurdus ju mõtteviis, et valitsuse kritiseerimine on peaaegu riigivastane, riiki õõnestav tegevus.

Aga väga ebameeldiv on kuulda valitsuse väidet, et ühtede palgatõus on võimalik ainult teisi vallandades. See vaid lisab pingeid.

Varsti saab viis aastat pronksiööst. Kuidas teile tundub, kas vahepeal on eestlaste ja venelaste vahel sallivust ja vastastikust mõistmist juurde tulnud või käivad paljud ikka rusikas taskus?

Minu meelest on tavaliste, poliitikaga vahetult mitte seotud inimeste arusaamine asjast olnud kogu aeg enam-vähem korras ja tolerantsust tuleb järjest juurde. Kui pole parajasti valimiskampaaniat ja ässitamist, siis ma mingit pinget küll ei märka.

Selle küsimusega seostub hästi loosung «Rohkem kultuuri!». Mida haritum ja laiema silmaringiga on inimene, seda raskem on temaga manipuleerida.

Mis oli teie viimane suur kontserdi- või teatrielamus?

Modest Mussorgski ooperi «Boriss Godunov» modernne lavastus Moskva Uues Ooperis eelmisel aastal. Muide, suvel tuuakse see ooperipäevadele Kuressaarde. Soovitan soojalt!

CV

• Sündis 17. mail 1950. aastal Tartus.

• 1967. aastal lõpetas Tartu 4. keskkooli ning 1972. aastal cum laude Tartu Ülikooli vene keele ja kirjanduse osakonna.

• Diplomitöö teema oli «Mihhail Speranski kuju 19. sajandi esimese poole vene kirjanduses ja publitsistikas». 1982. aastal kaitstud kandidaadiväitekiri kandis pealkirja «Rahvusliku omapära idee vene kirjanduses Tilsiti ja Isamaasõja vahel (1807–1812)». Mõlemat tööd juhendas Juri Lotman.

• Töötas aastail 1970–1974 Tartu Ülikooli vene kirjanduse kateedris laborandina, 1974–1986 vanemõpetajana ning 1986–1992 dotsendina. 1992. aastast on TÜ vene kirjanduse korraline professor. Teda on korduvalt valitud TÜ vene ja slaavi filoloogia osakonna juhatajaks.

• Peamised uurimisvaldkonnad: 18. sajandi ja 19. sajandi esimese poole vene kirjanduse ajalugu, Vassili Žukovski looming, vene kirjandus teiste rahvuste kultuurikontekstis, TÜ ajalugu ning Juri Lotmani pärand.

• Pälvis 1995. aastal Eesti Taassünni auhinna, 2005. aastal TÜ aumärgi ning Solomea Pavlychko auhinna.

Arvamus

Irina Külmoja
TÜ slaavi filoloogia osakonna juhataja

Ta on väga temperamentne, tulihingeline. Teinekord võib ta mõnd asja väga kirglikult maha teha, aga on siiski alati valmis võtma kuulda mõistuse häält, leidma teistega ühise keele ja kuldse kesktee.

Teiste töösse suhtub ta suure pieteeditundega, oma teenetest kunagi ei räägi. Ses mõttes on ta kindlasti tagasihoidlik. Mis puutub aga võimalustesse reklaamida oma õppetooli, meie osakonda ja Lotmani koolkonda, ei jäta ta neid kunagi kasutamata.

Mart Velsker
TÜ eesti kirjanduse teadur

Vene ja eesti kirjanduse tundjaid meil ju leidub, aga Kissel­jova tunneb väga hästi mõlemat – nii vene kui ka eesti kirjandust – ning see on kindlasti erandlik.

Käisin sügisel Raadi kalmistul Kisseljova juhitud ekskursioonil. Sain aru, et ilmselt sama head ekskursiooni vaevalt et keegi teine oskakski teha.

Ümberlülitused ja seosed eesti ja vene kultuuri vahel tulevad ta jutus välja mängleva kerguse ja särava emotsionaalsusega.

Ta on mulle alati jätnud sümpaatselt sooja mulje ning ta on kindlasti inimene, kes andunult pühendub sellele, millega tegeleb.

Dmitri Ivanov
TÜ vene kirjanduse kateedri teadur

Ljubov Nikolajevna on väga tore pedagoog, kes peab loenguid väga köitvalt ja selgelt. Minu doktoritööle, mis analüüsis Aleksandr Šahhovskoi teoseid, oleks olnud raske välja mõelda paremat juhendajat kui tema.

Ljubov Nikolajevna on juhendajana väga osavõtlik, tunneb pidevalt huvi, kuidas töö edeneb, pakub ideid ja allikaid. Talle on tähtsaim tema töö ja teadus ning seepärast muretseb ta kohati ehk liigagi palju.

Doktoritööd kirjutades oli mul periood, kui elasin Tallinnas ja tahtsin tööle peaaegu käega lüüa. Ta valutas väga südant, et ma seda ei teeks. Õnneks lõppes kõik hästi.

Märksõnad
Tagasi üles