Linnavalitsus annab Tartu linnamuuseumile üle raekoja vana kella

Egeli Raudmäe
, ajakirjanik
Copy
Tartu linnamuuseum.
Tartu linnamuuseum. Foto: Sille Annuk

Tartu linnapea Urmas Klaas annab teisipäeval kell 10 raekoja vana kella üle Tartu linnamuuseumile. Kell viiakse raekoja pööningult kellameistri juurde, kus tehakse uuesti detailid, mis on praeguse kella juures endiselt kasutuses.

Tartu linnamuuseumi direktori Risto Lehiste sõnul on raekoja kell väga oluline annetus Tartu linnavalitsuse poolt Tartu linnamuuseumile järgmise aasta näituse «Meie Tartu» ning ka tulevase püsiekspositsiooni jaoks.

«Sellise väärika ajalooga kellal on meie näituse jaoks märgiline tähendus. Kui me räägime Tartu linna identiteetidest, siis raekoja kell, mille järgi kunagi elu käis, pole mitte ainult kesklinna, vaid terve Tartu sümbol. Lisaks kella enda korrastamisele uurib muuseum edasi selle täpsemat ajalugu. Kogu teema on äärmiselt põnev ning saab linnaelanikele ja külalistele näitusel «Meie Tartu» lahti seletatud,» rääkis ta.

Tõenäoliselt on tegu raekoja esimese kellaga, mis paigaldati 18. sajandi viimasel veerandil. Kella olevat valmistanud rändkellasepp Benjamin Politour, kes hiljem ka seda remontis ja täiustas.

Üsna peatselt pärast ülikooli taasasutamist, 1802. aasta septembris arutati ülikooli nõukogus raekoja kella probleemi – öeldi, et see pole usaldusväärne ja tekitab palju segadust nii professoritele kui tudengitele loenguaegade jälgimisel.

1804. aasta augustis toetas ülikool linna 500 rublaga ja ülikooli mehaanik, kellassepp Benjamin Politour võttis selle töö teha – paigaldas kellale numbrilaua ka Toomemäe-poolsele küljele. Siiski pole selge, kas Politour valmistas uue kella või täiustas olemasolevat kella, näiteks lisades sellele Toomemäe poole teise numbrilaua.

See pidi aitama kaasa tudengite õigeaegsele jõudmisele loengutesse. Paraku probleemid kellaga ning eriti selle täpsusega jätkusid. Vana kell vahetati välja 1913. aastal, kui Saksamaalt telliti uus kell ning pandi raekoja torni augustikuus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles