Pärtel Piirimäe: ma ei tunne küll mingit süüd, et Johanna-Maria Lehtme kangelaslugu uskuma jäin

Pärtel Piirimäe Foto: Kristjan Teedema

Mida me saame Johanna-Maria Lehtme juhtumist järeldada ja võib-olla ka õppida, enne veel, kui uurimisorganid ja kohtusüsteem on andnud juriidilised hinnangud?

Ma nõustun Erik Moora ja teiste kriitikutega, kes ütlevad, et Eesti 200 juhid oleksid pidanud võtma palju varem selge moraalse positsiooni – juba siis, kui esimesed tõsised kahtlustused olid meedias esile kerkinud. Aga ma mõistan ka, et kuni viimase hetkeni (s.t kuni Ekspressi eelmise nädala looni) nad lihtsalt ei tahtnud või ei suutnud uskuda, et nad võivad olla sattunud pealtnäha ääretult meeldiva inimese poolt manipuleerimise ohvriks.

Neil ei ole olnud ka piisavalt poliitilist tarkust – ja võib-olla pole siiamaani –, et mõista, et poliitikas ei saa apelleerida süütuse presumptsioonile. Poliitikutele, rahvaesindajatele, avalike ametite täitjatele kehtivad hoopis kõrgemad eetilised nõuded kui see, et ei tohi saada süüdi mõistetud kriminaalkuriteos.

Riigikogu liikme koht ei ole inimõigus, vaid privileeg, mille omamine sõltub valijate usaldusest. Kulunud väljend, et selleks mitte üksnes ei pea olema aus, vaid ka näima aus, on siin õigel kohal.

See, et Lehtme tagasi astus, on tõepoolest igati positiivne, sest meil on ka teistsuguseid näiteid, kui meenutada kasvõi Mailis Repsi, kes uurimise all olles ja tööl käimata võttis vastu riigikogu liikme palka. Aga mandaadist loobumine ei ole kangelaslikkus, mida kõvahäälselt kiita, vaid see oli vähim, mida Lehtme sai teha, et natukenegi vähendada seda väga musta varju, mida ta ennast usaldanud inimestele heitis. Nõustun ka Kristina Kallasega, et meediapeksust rääkimine on selles kontekstis kohatu, sest meedia tegi tööd, mida ta peabki tegema.

Kindlasti ei tohiks sellest loost teha järeldust, et kõik pealtnäha omakasupüüdmatud inimesed, kes pühenduvad teiste (sh Ukraina) aitamisele, on salajased egoistid või koguni petised. Nagu Tõnu Runnel kirjutas, on nüüd eriti oluline Ukrainat edasi toetada, sealjuures muidugi järgides due diligence’i printsiipe.

Üks laiem aspekt, mis viib meid selle loo juurtele lähemale, on inimeste sügav vajadus moraalsete kangelaste järele. Me tahaksime väga mõelda, et kuskil on mingid inimesed, kellel puuduvad meisse evolutsiooniliselt juurdunud omakasupüüdlikud instinktid: vajadus hoolitseda esmajoones iseenda, oma pere ja lähedaste, oma sõprade ja kogukonna, seejärel oma riigi ja alles seejärel maailma eest. Johanna-Maria Lehtme näis justkui inimene teiselt planeedilt, kelle võitlus Ukraina eest oli sügavalt moraalne ning täielikult ennast ohverdav.

Aga mandaadist loobumine ei ole kangelaslikkus, mida kõvahäälselt kiita, vaid see oli vähim, mida Lehtme sai teha, et natukenegi vähendada seda väga musta varju, mida ta ennast usaldanud inimestele heitis.

Me olime liigutatud ning paljud meist – sealhulgas üle 5000 valija – mõtlesid, et just selliseid inimesi vajab ka riigikogu.

Võib-olla selliseid inimesi polegi tegelikult olemas, vaid nad on fiktsioon, midagi sellist nagu keisri hull Timotheus von Bock, kelle leiutas Jaan Kross, et panna meid küsima, kas sedasorti eetiline kangelaslikkus üldse sobib inimühiskonda. Kindlasti kahjustas von Bock iseennast ja oma perekonda, aga pole kindel, kas tema lõputu ausus tõi kasu isegi keisririigile. Võib-olla saab tema tegutsemist nimetada hoopis teatud laadi egoismiks, sest enesetruuduse ideaali nimel ei olnud ta valmis ühekski kompromissiks, mida ühiskonnas toimetamine ometigi eeldab.

Kindlasti me tahame, et riigikokku kuuluks inimesed, kelle moraalne kompass oleks paigas, aga võib-olla oleks asi päris hull, kui see koosneks ainult von Bockidest, juhul kui selliseid inimesi üldse leidub.

Aga kui moraalseid kangelasi pole võtta, tuleb nad leiutada, sest ühiskondlik nõudlus on olemas. Nagu Teet Kalmus oma veebipostituses tabavalt osutab, ei piisa üksnes «kangelase» enda pingutustest ja avalikkusega manipuleerimisest, vaid kangelasmüüdi loomisel mängib võtmerolli meedia. Johanna-Maria Lehtme kuvandi loomine Eesti ajakirjanduses aastatel 2022–2023 oleks huvitav materjal mõneks tulevaseks magistritööks.

Ma ei tunne küll mingit süüd, et Johanna-Maria Lehtme kangelaslugu uskuma jäin.

Seesama meedia, mis teenis leiba Lehtme müüdilt, distantseerib end nüüd osavalt kogu loo käimatõmbamisest, kogudes uusi klikke kangelase languse loo pealt. Samas süüdistades kõiki teisi, kes meedia enda kaasloodud narratiivi uskuma jäid, kusjuures eriti suur kollektiivne süü omistatakse erakonnale Eesti 200.

Mina kui Eesti 200 liige tunnen end samuti petetuna, aga ma ei tunne küll mingit süüd, et ma kangelaslugu uskuma jäin, sest mul puudus igasugune alus kahtlustusteks. Ning ma ei näe ka, kuidas Eesti 200 juhid pidanuks Lehtmet juba enne valimisi kahtlustama olukorras, kus hoopis parema taustakontrolli võimalustega välisministeerium või presidendi kantselei – või ka tagantjärele tark Postimees, kes andis Lehtmele aasta inimese tiitli – midagi kahtlustada ei osanud.

Lõpetuseks võib nentida, et kui kuskil kerkib esile mõni pühak, kes seisab inimlikust moraalist kõrgemal või astub parnassile mõni eriliselt innukas moraalijünger, väärtuste kaitsja ja näpuviibutaja, siis tasub olla ekstra ettevaatlik, sest võib-olla on neil hoopis midagi varjata.