Toomas Raudam: sektantide mokalaat (5)

Toomas Raudam
, kirjanik
Copy
Toomas Raudam
Toomas Raudam Foto: Dmitri Kotjuh

Hambad ristis vaatan telekat. Ja mitte lihtsalt niisama, isegi mitte Ukrainat, vaid iseoma riigikogu. Ei suuda vastu panna. Ikka tulen tagasi. Klõpsan välja, loodan, et järgmise, paarisekundilise, heal juhul minutipikkuse pausi järel on olukord muutunud. Kuid ei. Tapva järjekindlusega tapetakse seal mitte lihtsalt keelt, vaid seda kõige armsamat, südames suuretähelist, verekarva eesti keelt! Mõisted surevad kulusurma. Kus on põhiseaduse Põhi?

Kas suudab veel keegi süümepiinadeta öelda sõbrale sõber, ilma et meelde tuleksid kõik need «sõbratamised» riigikogu saalis. Rääkimata siis sellisest, nüüdseks täiesti sisutühjaks muutunud väljendist nagu «tõtt-öelda». Niipea kui see kuuldavale tuuakse, on selge, et valetatakse. Keel reedab rääkija!

Oleme sattunud keele klammerdusse, vangikongi, kuhu ei lange ainuski valguskiir. Keel karistab meid kõiki, keerab ennast lukku, teeb tummaks. Igasugune tänuavaldus on nüüdseks minu jaoks tabu. Rüvetatud, teesklemisest tasatambitud sõnu ma suhu ei võtta.

Tagasi üles