Streigipäeva, 7. märtsi hommikul liikusid koolimajas mõned õpetajad ning aegamisi hiilisid sisse õpilased, kes olid tulnud kooli hoolimata sellest, et tunnid jäävad ära.
Lugeja kiri: streik kooli tühjaks ei jätnud
Samal ajal kogunes paarkümmend õpilast Tartu Kõrgema Kunstikooli värava taha. Selline nägi välja meie streigipäeva algus.
Mõni nädal enne streigi väljakuulutamist tuli mul mõte, et sel ajal võiks koolis olla õpilaste karjääriplaneerimise kursus. Mitte tavaline rohkete testide ning erinevate ametite õppimisega, vaid selline, millega kaasneks vahetu suhtlus eri ameteis inimestega.
Aeg on valida
Küsimusele, mis sul on plaanis pärast kooli lõpetamist teha, kuuleb õpilaste suust, et ei tea või ei ole veel sellele mõelnud. Kuid gümnaasiumisse astunul oleks siiski aeg otsustada ning teada, mis kellelegi meeldib, et püüda võimalikult häid teadmisi saada just nendes ainetes, mida oleks tulevikus vaja. Samuti teatakse vähe, kuidas näevad välja tööpäevad erinevatel ametipostidel.
Juhtkond polnud vastu ja koos kooli psühholoogi Anni Kuusikuga alustasime ettevalmistusi. Suurem osa ajast kulus lektoritega kokkuleppimiseks: ettevõtja, insener, pastor (sh tõlk, filosoof ja õpetaja), mikrobioloog, režissööri õpilane, kohtunik.
Ausalt öeldes ei olnud ma kindel, kui palju inimesi loengutesse tuleb, sest tegu oli siiski vaba päevaga. Peale loengute oli õpilastel võimalik külastada ka Tartu Kõrgemat Kunstikooli, kus tutvustati sealseid õpivõimalusi ning erialaosakondi. Käik haridus- ja teadusministeeriumi jäi kahjuks väikese huvi tõttu ära.
Saime julgust juurde
Päeval sai taas rahulikumalt hingata: kõik läks hästi, osales üle 70 õpilase.
Tahan julgustada ka teisi õpilasi ette võtma midagi sellist, mis muudaks kaasõpilastele valikute tegemise lihtsamaks ja kindlamaks. Nagu selgus, on tööinimesed väga altid tulema kooli oma kogemustest rääkima.
Lisaks on kooli juhtkonnal võimalik luua suur võrgustik eri valdkondade esindajates kaasates just
vilistlasi, kes saavad enda hariduse eest oma koolile niimoodi midagi tagasi anda.
Ka saavad õpilased teada, millistel ametialadel valitseb töötajate küllus, millistel puudus. Ka kõrgkoolid leiavad õpilaste seast potentsiaalseid huvilisi ning ettevõtjad võimalikke töötajaid.