Emadepäev ⟩ Mida põgenedes kaasa haarata – kas palju asju või raha? Kõige tähtsam on ema
14. mai 2023, 08:27
Nad elasid Melitopolis õnnelikku elu. «Me isegi ei teadnud, kui õnnelikult me seal elasime,» ütleb Olena Pepelzhy praegu.
Olenal (36) on kaks last: 9-aastane Mariia ja 17-aastane Danilo. Ta ise on tütar oma emale Galyna Honcharenkole (62). Alates eelmise aasta 30. märtsist elavad nad Tartus. Nad tulid siia kuuks või kaheks, mitte ei tea-kui-kauaks, nagu praegu paistab. Oma meest Semeni nägi Olena viimast korda 2022. aasta 24. veebruaril, mil nad ärkasid plahvatuste peale hommikul vara enne kella kuut.
«Mu mees on Azovi pataljoni liige, professionaalne sõjaväelane, ta viibis kodus,» jutustab Olena. «Ajasime lapsed üles. Semen tegi meile kiire instruktaaži. Pani ise asjad kokku, kallistas ja läks.»
/nginx/o/2023/05/12/15315110t1hf288.jpg)
Olena ema Galyna kodu on linna servas eramajade piirkonnas majas, mille ta aastaid tagasi koos oma mehega oli ehitanud.
«Minuni jõudis sõda juba 2015. aastal,» ütleb Galyna vaikselt. «Siis, kui rindel hukkus noorem poeg Bogdan ...»
Galyna ei saa sealt kohast kohe edasi rääkida. Sest pärast poja surma jäi ta ilma ka oma abikaasast, kes ei suutnud kaotust üle elada. Haigestus vähki ja oli pooleteise aasta pärast samuti läinud.
«Jah, minu vend, Bogdan langes 23-aastaselt,» ütleb Olena. Hiljem saadab ka pildi, kus Bogdan on sõdurivormis ja väga sarnane Olena enda poja Daniloga.
Olena lapsed Danilo ja Mariia õpivad praegu Annelinna gümnaasiumis. Mariia on ka spordiklubi Janika iluvõimleja, sportlane, kes on Eestis korraldatud võistluste pjedestaalidel haaranud ka kõrgeima astme.
Aga aeg seisab
On ikka veel 2022. aasta 24. veebruar.
«Mõistsime, et venelased on mõne tunniga linnas. Mu mees Semen ütles, et kõige tähtsam on toit ja vesi, jättis sularaha,» meenutab Olena. «Paljud inimesed lahkusid Melitopolist juba esimesel päeval. Meie ei teadnud aga, kuhu minna, pommitati ju tervet Ukrainat. Ja et kuhu üldse on võimalik minna, ka maanteedel lõhkesid mürsud, kõikjal oli ummikuid.»
Info liikus ainult Viberi, Telegrami ja WhatsAppi gruppides. Keegi teatas: «Ma näen tanke!» Ja keegi küsis: «Kas Z-täht tähendab, et need on meie omad või need ei ole meie omad?!» Segadus oli suur.
Pere võttis vastu otsuse, et nad sõidavad ema Galyna juurde äärelinna, kus näis ohutum. Et olla kõik koos.
Esimesed neli päeva kestsid linnas ainult lahingud. Isegi seal äärelinnas lendas rakett üle maja nii madalalt, et peaaegu puudutas katust.
Ja siis algas marodööritsemine.
«Vene sõduritele oli ju öeldud, et kolm päeva ja sõda on võidetud. Neid ei olnud enamaks varustatud, neil polnud toitu ega vett,» räägib Olena. «Nad lõhkusid kaupluste uksed ja võtsid sealt kõik, mis vaja. Aga pärast läksid ka meie inimesed vargile. Vallandus hüsteeria, varastati kõike, kuldehteid ja kodutehnikat ...»
Olena nägi seda oma silmaga.
Melitopolist lahkusid nad mööda evakuatsioonikoridori 24. märtsil. Tahtsid minna bussiga, aga soovijaid oli palju ja busse nii vähe. Olena istus ise nende vana Lada rooli ... Aga enne seda – kuidas nad kuu aega enne seda elasid?
Naiste suur jõud
«Me protestisime okupatsiooni vastu,» räägib Olena. «Minu ema ja minu lapsed, me joonistasime öösiti loosungeid ja plakateid. Päeval jätsin lapsed muidugi koju, ise aga ühinesin miitingulistega, kes seisid tänaval. Loosungitel oli: Melitopol kuulub Ukrainale, okupandid välja, au Ukrainale! Meie vastas seisid Vene sõdurid automaatidega. Muidugi me kartsime, väga kartsime. Aga oli võimatu mitte midagi teha.»
Mida veel. Paljud Melitopoli emad ja naised asusid organiseerima vabatahtlike tööd. Loodi staap, kuhu sai tuua kuivaineid, konserve, hoidiseid. Linnas oli palju pensionäre, kes polnud jõudnud end varustada, kui poed veel lahti olid. Olena asus oma Ladaga toiduabi laiali vedama.
«Meie linn jagunes tegelikult otsekui kahte ossa,» kirjeldab ta. «Ühed käisid miitinguil, seisid vastu Putini režiimile, tegid vabatahtlikku tööd, aitasid nõrgemaid. Teine pool linnast marodööritses.»
Kohale jõudis ka Venemaa humanitaarabi. Oli inimesi, kes seisid venelaste pool, et pakke saada, ja siis tulid teisele poole samuti abipakke võtma. Danilo ütleb, et tal on piinlik nende pärast. «Jumal mõistab selle üle kohut,» lisab ta.
Kui rööviti Melitopoli linnapea – selle kohta oli terve ilm uudiseid täis –, lootsid venelased, et inimesed annavad alla, rahunevad maha. Seda ei juhtunud.
Siis keelati miitingud ära. Ja siis hakati rahulikke inimesi ka tänavatel peksma, keldritesse kinni panema, linnast välja viima. Ning naistelt telefone ja kuldehteid röövima. «Mind õnneks ei puututud,» ütleb Olena.
Seejärel asuti jahti pidama sõjaväelaste perekondadele.
Kuna sularaha oli defitsiidiks muutunud, asusid venelased sellega premeerima inimesi, kes neile kätte näitavad, kus elavad Ukraina sõjaväelaste pered.
«Minu mees oli ju azovets, ja minu ema oli Ukraina eest hukkunud kangelase ema,» seletab Olena. Varem või hiljem jõuab järg nendeni. Ka helistas mees ja käskis neil kõigil kindlasti lahkuda. Semen kirjeldas, kuidas ühele Azovi pataljoni võitluskaaslasele saadeti video, mille peal ta nägi, kuidas Manhuši linna üle võtnud venelased vägistasid seal ta naist ja panid põlema nende maja.
«Palun võta lapsed, võta ema, ja palun sõida, kuidas vähegi jaksad,» veenis Semen teda.
«Me mõtlesime, et kui me nüüd ei sõida, siis me ei sõida mitte kunagi enam mitte kuhugi,» ütleb Galyna.
Melitopolist Zaporižžjasse kestab autosõit rahuajal umbes tunni, nüüd kestis see paljude kontrollpunktide tõttu kümme tundi. Olenal tuli neis kontrollpostides seista oma poja Danilo eest kui emalõvi. Et poissi vägisi rindele ei veetaks.
«Ta on mul veel väike, alles 16. Lihtsalt kasvult pikk,» kinnitas ta karmide nägudega meestele, püüdes olla enesekindel, naeratada, mitte paanikasse minna.
Zaporižžjas said nad pisut magada, sireenid huilgasid kogu öö. Evakuatsioonirong Lvivi läks teele järgmisel päeval.
Pahh! Pahh! Pahh!
«Ka seal rongis oli kohutav,» räägib nüüd Galyna. «Pool tundi sõidame, paar tundi seisame, õhurünnakud. Oli tunne, et iga hetk võib sellest rongist saada meie kõigi ühishaud. See mõte tagus peas vahetpidamata.»
Krõvõi Rihi lähedal seisid nad viis tundi.
«See oli nagu vaimne vägistamine,» ütleb Olena. «Kostab pidev, katkematu sireen. Rongist välja minna ei tohi. Kuuled plahvatusi. Istud ja ootad. Pahh! Ja pahh! Aina lähemale ja lähemale. Mina mõtlesin, mida ma ometi olen oma laste ja emaga teinud, kuhu ma olen nad toonud.»
Üheksa-aastane Mariia kuulab, kuidas ema räägib, ja võtab tal käest kinni. Jätkab ema eest, öeldes, et tema ei julenud isegi mitte hingata. Hirm, et neid tabab pomm, oli nii suur.
Seal rongis oli ka viimane kord, mil Olena kuulis telefonis oma mehe häält. Mees tahtis teada, mis otsuse nad on vastu võtnud, kuhu plaanivad välja jõuda.
Olena vastas, et kuhugi sinna, kuhu ei lenda neile järele mitte ükski jama. Otse ja edasi.
Aga et nendega koos sõitsid ta isapoolse onu sugulased, kes kavatsesid kindlasti jõuda Eestisse, kuna üks nende pere liige töötas juba Eestis, siis vaatas Olena oma kallitele otsa ja ütles mehele, et nad sõidavad samuti Eestisse.
Olena nägi meest viimast korda 2022. aasta 24. veebruaril. Rääkis temaga viimast korda 25. märtsil. Siis side Mariupoliga kadus. 30. märtsil tuli sõnum: «Ma olen elus, ma armastan sind, kallista lapsi ja ema.» Ja kõik.
17. aprillil jõudis Olenani teade, et Semen on koos osade Azovstali võitlejatega hukkunud. Olena küsis, kas surnukeha on. Vastati, et ei ole, et olukord on sedavõrd raske ... Olena ütles endale, et kui surnukeha ei ole, siis on lootust, et mees elab. Ja tuleb palvetada.
Nädalaid hiljem, kui Azovstali võitlejad said käsu tehas maha jätta ja end vangi anda, hakkasid ringi liikuma videod. «Ja siis, ühel videol, ma näen oma meest! Kaks sekundit,» räägib Olena. «Semen oli kõhn, ja hirmus, aga ta on mul koloriitne kuju, pikka kasvu, teda on võimatu kellegi teisega segamini ajada.»
Olena, ema Galyna ja lapsed ning ka Semeni ema elavad nüüd kindlas usus, et Semen on elus, ilmselt vangis, kuskil Venemaal. Kinnitust sellele ei ole nad saanud. Aga mitte miski ei veena neid uskumast veel hullemat.
«Venemaa ei vaheta azovetse väga kergelt välja,» teab Olena. «Nad on neile liiga kallid. Mitte inimesed, aga valuuta, millega saab tagasi osta Vene lendureid või siis Putini laste ristiisa ...»
Olena ema Galyna kudus terve see talv sokke. Olena usub, et pooltel Ukraina võitlejatel peavad olema tema ema kootud sokid jalas, kuna ema näpud käisid vahetpidamata. Ka õnnestus Olenal oma ämm läinud kevadel nõusse saada Melitopolist lahkuma ja ta Tartusse organiseerida. Ämm on terve talv sõlminud Ukraina kaitsjatele kamuflaaživõrke, käinud Peetri tänaval toidupangas vabatahtlikuna abis.
Olena ema ja ta ämm, mõlemad pensionieas naised, on olnud hommikust õhtuni hõivatud, mitte kumbki neist ei istu käed rüpes.
Olena komplekteerib koos lastega samuti pakke, täites neid konservide ja muu hädatarvilikuga, ning saadab Ukrainasse. Poeg Danilo on igal sammul abiks. Pakid on suured ja rasked, 17-aastane Danilo ütleb, et ta ta ei saa mingil juhul lubada, et ema neid kaste vedades oma selja paigast tõstaks.
Olena leidis Tartus tööd juuksurina – Melitopolist põgenedes kahmas ta oma juuksuritööriistad kaasa puhtjuhuslikult –, käib eesti keele kursustel. Algul olid tal salongis ainult eestlased, nüüd on palju ukrainlastest kliente. Aga algul, vanemad Eesti prouad, istuvad tooli, ja Olena pöördub nende poole vene keeles. Nemad vastu, et ei, siin räägitakse eesti keelt. Olena ütleb, et eesti keelt ta veel ei oska, aga võib rääkida ukraina keeles. Kliendid elavnevad. «Aa, kas te olete Ukrainast!» küsivad vastu. «Oi, siis ma muidugi räägin teiega vene keeles...»
«Vaat, selline suurepärane rahvas elab teil siin,» sõnab Olena. «Võib-olla on kedagi, kellele miski ei meeldi, aga meile, jumal tänatud, on teele sattunud ainult head inimesed. Jumal hoiab meid halbadest eemal.»
Melitopoli uudised
Igal hommikul sirvib terve pere internetist uudiseid, Melitopolisse jäi maha Olena vanem vend, kes valvab äärelinnas nende ema maja.
«Kui on lugeda, et jälle plahvatused ja et internet ei toimi, siis mõtlen, et oleks see ometi nii, et ainult internet ei toimi. Oleks vaid mu suure vennaga kõik korras,» lausub Olena, kes ühest vennast sõja tõttu juba ilma jäi.
Galynal on Melitopolisse aeda maha istutatud 37 roosipõõsast. Ukraina kevad on soe ning Galyna usub, et osa ta roosidest kindlasti juba õitseb. «Mu hing on seal,» ütleb ta.
Maikuu teist pühapäeva Ukrainas väga ei tähistata. Niisugustest emadest, nagu on Olena Pepelzhy või tema ema Galyna Honcharenko, ei saaks me ilmselt mitte kunagi teada, kui neil poleks olnud vaprust ja õnne jõuda pommide alt elusate ja tervetena Tartusse.
Milline on ema süda? Üheksa-aastane Mariia sirutab oma kaks kätt suures kaares laiali. «Nii-ii suur!» vastab ta.
