Saan ainult nõustuda Andres Jaegeri mõttekilluga himutavast elurikkusest (TPM 3.5), sest Tartu linnas jätavad elurikkuse loomise sildi all tehtavad ponnistused mulje hoopis linna vaesumisest ja kasimatusest. Ma ei ütle sugugi, et naatidel või nõgestel pole eluõigust. Kaugel sellest, kevadel on need tublid vitamiinipommid, eks nendelgi ole looduses oma koht. Aga ma ei mõista, miks peab nende vohamist soosima südalinna murulappidel.
Võib ju ütelda, et kõrgeks kasvanud aasad ja niidud sobivad putukatele, et võsastikud pakuvad lindudele pesapaika ja pisiimetajatele varju. Aga kas teie siis ei ole märganud, et linde ja putukaid on ka ülikooli botaanikaaias, kus igaüks saab veenduda, et ka hoolitsetud aed saab olla elurikas. Ja kaunis. Samamoodi võib kaunis olla pöetud muruvaip.
Aga ilus aed on looming, aiakunsti väljendus. Nii ma siis mõtlen Tartus jalutades, et see uus linnaaednik võiks ikkagi võtta südameasjaks vähemalt käidavates kohtades seda kunsti näidata. Siis saab veenduda, et ka osavalt valitud taimedega lillepeenras on elurikkus. Ja ilu keskel elamine ise teeb elu rikkamaks. Vähemalt proovige.
Saima Suvi,
pensionär
