Lämmijärve ja Peipsi kalurite töövahend mõrd on veekogu põhja kinnitatav torukujuline kalavõrk, mille sees asuvad koonusjad lõksud. Mehikoorma all Lämmijärvel kala püüdvate OÜ Latika ja OÜ Empreste kalurite mõrrad on ligi 15 meetrit pikad.
Säästlik püünis noort kala ei tapa
17. märts 2012, 12:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitusada aastat kasutusel olnud mõrd on kaval asi: 70-millimeetrise võrgusilmaga koonusjas mõrrasuu juhib kala üha edasi, kuni ta ujub väikse ava kaudu mõrrakotti, kus silm on vaid 28 millimeetrit.
Tagasi pöördumiseks peab kala suures kotis otsima üles väikese sissepääsuava, aga enamik kalu ei saa sellega hakkama. Hea õnne korral võib kalur mõrrast leida isegi pool tonni kala.
Mõrd on Peipsi ja Lämmijärve kalapüünistest kõige säästvam, sest selles kala ei hukku, ta jääb kotti kinni, võib seal vabalt ujuda ning kui mõrd on välja tõmmatud, saavad kalurid keelatud liigid ja alamõõdulised kalad tagasi vette lasta.
Latika mehed püüavad enamasti mõrraga, vaid mõnikord jaanuaris pannakse ka võrgud vette. «Peipsi alumises otsas püüavad mehed enamasti mõrraga,» ütleb OÜ Latika juht Margus Narusing. «Peipsi ülemises otsas kasutatakse küll rohkem võrku.»
Mõrrad pannakse vette siis, kui jää on 40–50 sentimeetrit paks. Märtsi alguses lõigatakse vaiad jääga tasa, et jääminek mõrdu ära ei lõhuks. Õige mõrrapüük algab märtsi teises pooles ja kestab novembrini. Püügikeelu ajal keeratakse mõrrakotid keerdu paremaid päevi ootama.
Oktoobris sõidavad kalurid paatidega järvele ja võtavad mõrrad välja, sest muidu ei jääks neist uueks püügihooajaks suurt midagi järele. Mõrdu kinni hoidvad latid kistakse põhjast välja just selleks tööks ette nähtud kaalupuudega.