Veiki Ojaperv: mitte ainult korras süda ja nägemine

Veiki Ojaperv Foto: Kristjan Teedema

Minu vanaisa, kes nüüdseks minu tegemisi pilvepiirilt jälgib, oli ka kõrges eas väga terava mõistusega mees. Ta võis mõne minutiga kokku arvutada, mitu rubla on ta elu jooksul suitsude peale kulutanud või mitu tonni kulda võiks ookeanis teoreetiliselt olla. Ometi tuleb teda meenutades mulle ikka ühena esimestest meelde lugu, kus me tema vana pläriseva Mazdaga sõitsime Tartus Sõpruse sillal. Vastassuunas.

Ta suutis oma kodukandis – Tartust kaugel – kõik argised toimetused autoga rahulikult kulgedes ära teha. Kuid võõrasse linna sattudes vedasid reaktsioonid ja mõtlemine teda autoroolis ikka alt. Sellest hoolimata ei olnud ta nõus juhiloast mitte mingi hinna eest loobuma.

Lõppema hakkav nädal on liikluses olnud väga must. Mitu hetkega kustunud eluküünalt, hulk vigastatuid, kümneid leinavaid või murest murtud lähedasi ... Seejuures hakkab silma, et suurema osa ränkade õnnetuste puhul on üks määravaid tegureid olnud tähelepanu hajumine või selle täielik puudumine.