/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2012/03/14/1012342t1hfa44.jpg)
Pika lehega mootorsaed on tangitud ja tuurad auto järelkärus. Nüüd kastid peale ja minek, ütleb Mehikoormas tegutsevate kalafirmade Latikas ja Empreste juht Margus Narusing.
Visad hinged töötavad Peipsil iga ilmaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema ja kuus kalurit lähevad hommikul kell kaheksa uue maasturi ning aastates Nivaga Mehikoormast Lämmijärvele, kolm kilomeetrit lõunasse. Külma on 12 kraadi.
Lund jääl õieti polegi, sõida nagu hästi sahatud teel. Sikuskamehi ei paista kusagil. «Nad käivad rohkem Peipsil,» märgib kaluri poeg Margus Narusing. «Harrastajad sõidavad järvel ikka väga uljalt. Nad ju võõrad, ei tunne järve. Ise ma küll igale poole sõita ei julge, sest
tean, kus on voolukohad.»
Töö käib iga ilmaga
Vene piiri lähedal algab üks mõrrarivi. Need pandi jää alla veebruari alguses 30-kraadise külmaga. «Mul külmusid põsed ära, alles nüüd on õiget värvi tagasi läinud,» ütleb Margus Narusing. «Aga mis sa teed, töö tahab tegemist.»
Mõrrad paigaldataksegi järve põhja talvel, sest paadist ei saa mõrrarivi palistavaid kümne meetri pikkusi latte järve põhja kinni lüüa. Latid tambivad kalurid paarikaupa järve põhja kolme meetri sügavusele käsitsi kinni. Õhtuks on meestel kõhulihased nii valusad, et isegi tekki ei taha näha.
Margus Narusing haarab mootorsae ja hakkab mõrra väljatõmbamiseks jäässe umbes meeter pikka ja pool meetrit laia auku lõikama. Kalurite meeskond töötab igasuguse kamandamiseta nagu kellavärk. Juba on augu ääres Markus Jalast, kes lükkab lahtilõigatud jääkamaka tuuraga jää alla.
Siis kougib Margus Narusingi poeg Martin nelja meetri pikkuse varre otsas oleva väikse konksuga mõrra otsa veidi veest välja ja hakkab seda rahulikult kahe käega veest välja lappama. Kaupo Klauzer on tühja kastiga juba platsis.
Martin Narusing seletab tööd katkestamata, et pika varrega konks on uhvat. «Meil on ka hirred ja šassilad,» lisab ta. Hirs on pikk latt, millega aetakse jää alla nöörid, et mõrda alla tõmmata, ning šassilaga aetakse hirt vees edasi.
Põlvest põlve on kalurid peale tööriistade edasi andnud ka ametinimesid, näiteks koos aerutajaga töötab paadis tohumees, kes võtab mõrda välja. Tohumees peab olema kiire ja tugev ning aerumehekski ei kõlba igaüks – Lämmijärvel on tihti nii, et tuul puhub lõunast, aga vesi voolab põhjast, seega peab aerumees olema tugev, osav ja tark.
Mõrrast pudeneb kasti särgi, ahvenaid ja mõni latikas. «Ega praegu veel õiget kalaaega olegi, külm on,» ütleb Margus Narusing. «Vanasti hakkas latikas naistepäeva ajal liikuma, tänavu annab teda veel paar nädalat oodata.»
«Küll tuleb kala kah oma ajal,» muheleb Vladimir Rõbakov. «Täna on hea ilm ja see on kalurile järvel kõige tähtsam.»
Üsna lõikavat tuult ei pea need mehed miskiks, kummikindaidki kannavad nad vaid selle pärast, et käsi kala, nööride ja jääga mitte ära lõhkuda. Järelkärus muutub pilt üha ilusamaks, tuul läheb aina lõikavamaks ja päike võtab nagu solaariumis.
Kala pole üldse loll
Martin Narusing ja Vladimir Rõbakov on välja tõmmanud mõrra, kus on kahtlaselt vähe kala. «Otsige auku, auk peab olema,» ütleb Margus Narusing. «Särg on selline kala, et nagu kuskil on auk, nii ta sealt minema paneb.»
Augud teevad mõrda teravate hammastega haugid, kes loodavad püünisest pääseda. «Kala pole üldse loll,» räägib auku lappiv Margus Narusing. «Haug oksendab mõrras mõnikord kala välja, sest ta loodab, et pääseb nii välja tagasi. Aga luts kasutab mõrras soodsa olukorra ära ja pugib end silmini täis.»
Kell läheneb keskpäevale ja kalureid ootavad Latikas uued tööd, näiteks Rainer Pungar hakkab kala suitsutama. Margus Narusing helistab keskkonnainspektsiooni: tund enne kaldale tulekut tuleb kaluritel teatada peatsest maabumisest, et inspektor saaks soovi korral neid kontrollima tulla. Kalurid peavad järvel ära hindama ka saagi kaalu, eksida tohivad nad vaid kümme protsenti.
Seekord vaatasid-tühjendasid kalurid kuus komplekti mõrdu ja said ligi 400 kilo kala. «Seda on väga vähe,» ütleb Margus Narusing. «Aga pole hullu, õige püügiaeg on ju ees.» OÜ Empreste ja OÜ Latika ligi 60 kalurit saavad aastas kala püüda keskmiselt kuus kuud. Hea kala-aasta on siis, kui kahe firma peale õnnestub Lämmijärvest välja tõmmata 300 tonni saaki, nagu viimati juhtus 2010. aastal.
Soolasest kalahinnast rääkides märgib Margus Narusing, et laias laastus kolmandiku hinnast saab kalur, kolmandiku püügifirma ja kolmandiku müüja ehk kauplus või turg.
«Inimesed muidugi imestavad, et miks kala on kallis,» märgib paarkümmend aastat kalurina töötanud Ainar Pappel. «Aga teda peab ju oskama püüda, mõrrapüük on omaette süsteem. Ja sul peavad olema püünised ja riistad, mis pole odavad. Kaluril peab olema tervist ja jõudu, kõik polegi nõus sellist tööd külma, tuule ja märja käes tegema.»